25-07-2021,

Meeleavaldus väljendamaks solidaarsust palestiinlastega imaam Muhammad Abdel-Wahhabi mošee ees Katari pealinnas Dohas 15. mail 2021. Riigi meedia andmetel võõrustas Katari välisminister Palestiina islamistliku liikumise Hamasi poliitilist juhti ning kutsus Iisraeli üles lõpetama Gaza pommitamist. Foto: Karim Jaafar/ AFP/ Scanpix


Lähis-Ida tulevikuperspektiivid – kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks?

Holger Mölder

4. sajandi Rooma autorilt Publius Flavius Vegetius Renatuselt pärinev fraas Si vis pacem para bellum (kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks) kirjeldab hästi Lähis-Idas toimuvaid arenguid. Sealne piirkond on muutunud mitmeid fundamentaalseid vastasseise evivaks konstantseks konfliktitandriks, kus kestva rahu saabumine näib vähemalt lähitulevikus lahendamatu võrrandina, sest ükski regionaalne jõud ei ole sellest väga huvitatud.

Piirkonna tulevik sõltub suurel määral regionaalsete jõudude, eeskätt Iisraeli, Saudi Araabia, Iraani ja Türgi omavahelistest vastasseisudest. Igaüks neist eeldab, et konflikti jätkumisest võidavad nad rohkem, kui kõikehõlmava rahuleppe sõlmimisest. Kolmes viimases neist süvenevad autokraatlikud tendentsid ning Iisraeli demokraatia on habras, vastuoluline ja ebastabiilne. Arvatavasti jääb sunniitliku Saudi Araabia ja šiiitliku Iraani konflikt veel pikaks ajaks piirkonna suurimaks ebastabiilsuse allikaks, kuid piirkonna arvukad etnilised, kultuurilised ja religioossed konfliktid on tugevasti läbi põimunud riiklike huvidega. Teine piirkonna konstantne pingeallikas on Iisraeli ja Palestiina araablaste kõige pikema ajalooga konflikt, mis ei näita vaibumise märke. Mais eskaleerus Iisraeli ja islamistliku rühmituse Hamas poolt kontrollitava Gaza piirkonna vastasseis. Saudi Araabia ja Iraani konfliktis on Iisrael üsna ühemõtteliselt toetanud Er-Rijadi Teherani vastu, kuna peab viimast endale ohtlikumaks vastaseks. Mitmed Saudi Araabia liitlasriigid, sh Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Sudaan ja Maroko, asusid normaliseerima suhteid Iisraeliga, viimane neist vastutasuks Maroko anneksiooni tunnustamisele Lääne-Saharas.

05.07.2021,
Välismaalastevastane marss 16. juunil 2021. Soweto tänavatel käsikäes marssivad Johannesburgi elanikud nõuavad välisriikide kodanike kõrvaldamist nende linnaosast ning inimeste välja-tõstmist erinevatest kohalikest hoonetest. Viimastel aastatel on riiki räsinud välismaalaste vastu suunatud ksenofoobiarünnakud ning hiljuti tõsteti mitmest Soweto poekesest inimesed välja üleöö. Foto: Kim Ludbrook/ EPA/ Scanpix

Lõuna-Aafrika – vaevatud maa

Lauri Lepik  

Olen nüüdseks Lõuna-Aafrika Vabariigis (LAV) elanud pea paar aastat. Uudishimuliku inimesena on mind alati huvitanud maad ja rahvad, kuhu ja kelle keskele olen kas pikemat või lühemat aega elama sattunud. Kas nende ootused, lootused, aga ka hirmud ja ängid on eripalgelised või meie omadega sarnased? Kuidas Lõuna-Aafrika Vabariigil täna läheb? Kas see on üldse oluline ja kui on, siis miks? Vastused neile küsimustele ei ole lihtlauselised.

Lõuna-Aafrika rahvaste ajalugu on suhteliselt lühike (ca 300 aastat), kuid seda enam on see dramaatiline, verine, vastandlik, kangelaslik, inspireeriv, ülev ja masendav. Seda loetelu saab lõputult arendada, sest tänapäeva Lõuna-Aafrikas on kasutusel 11 ametlikku riigikeelt, rahvusi, rahvusgruppe ja hõime on aga veelgi enam. Võib päris kindel olla, et mingil ajahetkel on kõik need hõimud omavahel veriseid lahinguid lüües sõjajalal olnud, koostööd teinud, üksteist rõhunud, reetnud, viha pidanud, lepitust otsinud ja edasi elanud. Ajaloo taak Lõuna-Aafrikas on muserdavalt raske, kuid on üks teema, mis ulatub minevikust läbi oleviku ka kaugemasse tulevikku. Seda tähistab afrikaanikeelne sõna apartheid (umbkaudses tõlkes „eraldiolek“). Apartheid on tänapäeva Lõuna-Aafrika poliitilises leksikonis samaaegselt nii poliitika, meetod, tagajärg, seisund, põhjendus kui ka süüdistus, kuid kindlasti mitte eesmärk, ideaal või unistus. Apartheid on ka mugavusargument, millega saab hõlpsalt, kuid pealiskaudselt oma vigu ja tegematajätmisi õigustada või poliitilisele oponendile häbimärgi külge riputada. Apartheid teeb Lõuna-Aafrika mineviku ja oleviku eriliseks.

17.12.2018,

Foto: Ulla Männi / Pro Patria Instituut

Kaks küsimust Iirimaa Collinsi Instituudi juhatajale Marion Coyle rahvusvahelisel konverentsil "Euroopa hing 3"

Veiko Lukmann: Euroopa hinge otsimine on osa Euroopa identiteedi otsinguist. Samal ajal on meil aga meie rahvuslik identiteet. Viimastel aastatel olen kuulnud räägitavat ka „Euroopa identiteedi rikkumisest“, kusjuures selle mõiste sisu ei avata. Kuidas teie arvates rahvuslikku identiteeti Euroopa omaga ühendada? Ja kust see Euroopa identiteet tuleneb?

Marion Coy: Kui mult paluti selle teema üle järele mõelda, siis esimese mõttena turgatas pähe küsimus: mis on kujundanud minu kui indiviidi identiteeti? Esimene vastus seostub koduga, kohaga, kust ma pärit olen – see koht Lääne-Iirimaal, kus ma üles kasvasin. Sellele järgneb minu kodumaa mõju. Ja sellele omakorda seosed muu maailmaga. Iirimaa on nii avatud riik, iirlaste „tundlad“ ulatuvad kõikjale Euroopasse, USAsse, isegi Aafrikasse. Niisiis tuleb identiteedi puhul alati küsida kõigepealt, kust sa pärit oled, mida sa sealt eluks kaasa saanud oled. Tähtis osa sellest on arusaamine, et see, mismoodi me maailma vaatame, ei ole ainus võimalik viis. Maailma saab vaadata ka teise pilguga, on olemas teised arusaamad, teised keeled, teised kultuurid, erinev muusika. Mulle näiteks meeldib palju lugeda. Ja kui sa loed midagi teises keeles … ükskõik kui hea tõlge ka ei ole, ikka ei saa see täielikult asendada originaali. Kõik need asjad on seega osa sellest, kes me oleme. Iirimaa inimesi ühendab inglise keele oskus. Aga see ei ole meie esimene riigikeel. 

16.10.2018,

Troonide mängud Donald Trumpi õukonnas –tõsieluseriaal Ameerika Ühendriikide poliitikaareenil


Holger Mölder

Hiljuti ilmus Ameerika teeneka uuriva ajakirjaniku Bob Woodwardi sulest Donald Trumpi administratsiooni telgitaguseid valgustav raamat „Fear. Trump in the White House.“ („Hirm. Trump Valges Majas“)(1). Woodward, kes sai tuntuks Watergate’i skandaali paljastamisega, alustab augustist 2010, kui äärmuskonservatiivsete(2) vaadetega produtsent ja intellektuaal Steve Bannon kohtub konservatiivse Vabariikliku Partei aktivisti David Bossiega, kes soovib teda tutvustada teletähe Donald Trumpiga, kelle saade „The Apprentice“ („Õpilane“) on üks vaadatavamaid tõsielusarju USA telemaastikul.(3) Bannon on ettepaneku üle väga üllatunud, sest ta ei pea Trumpi tõsiseltvõetavaks poliitikuks. Trump on küll varem teinud mitmeid kaitseid poliitikasse siseneda, ta on vahetanud erakondi nagu särke(4), kuid enamasti täielikult läbi kukkunud. Bossie näeb kõvasti vaeva, et veenda Bannonit Trumpiga kohtuma. Kohtumisel tutvustab Trump end kui kandidaati, kes tuleb väljastpoolt Washingtoni bürokraatiaaparaati ning kaitseb kolledžihariduseta ja lihttöödega palehigis oma igapäevast leiba teenivale tavalisele ameeriklasele kalleid konservatiivseid väärtusi. Kui Bossie viitab Trumpi varasemale elukäigule, mis tõestab nii mitmelgi juhul risti vastupidist, siis Trump ei näe selles probleemi. Ta palub külalistel öelda, mida ta peaks teisiti tegema, sest tähtsad pole mitte teod ise, vaid sõnum, kuidas sa oma tegevust avalikkusele müüd. Bannonile avaldas Trumpi esinemisoskus ja enesekindlus muljet. Viis, millega Trump oma lihtsakoelisi väiteid esitas, sobitus hästi nii õlleklaasi taha mõnes New Yorgi baaris kui ka publikut haaravasse telesaatesse, kuid ta ei uskunud endiselt, et Trump on võimeline poliitikas midagi saavutama. Kuue aasta pärast oli Bannon juba Donald Trumpi valimismeeskonna strateeg, kes sai endale juhtiva koha ka uues administratsioonis.

14.09.2017,

NATO ja tema partnerlused Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas versus „läände marssiv“ Hiina: kas tekkimas on uus maailmakord?*

Vlad Alex Vernygora

Võimupooluste ümberpaigutumine maailmas on juba muutunud tänase tegelikkuse pärisosaks – paljud lugupeetud rahvusvaheliste suhete uurijad peavad seda iseseisvaks muutujaks. Stalini, Roosevelti ja Churchilli poolt 1945. aasta veebruaris paika pandud raamistik meenutab üha enam muinasaja atavismi. San Francisco konverents, mis oli Jalta kolme „ravitseja“ antud „retsepti“ peaaegu täpselt järginud, tahtis veenda maailma, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) loomine on 51 riigi ülesanne. Nende ülesanne see igatahes ei olnud, aga nii pandi alus suurejoonelisele müüdile. Sealtpeale on poliitilised liidrid teinud ÜRO Peaassamblee igas üldises arutelus kümnete kaupa avaldusi selle kohta, kui uhke on minna ajalukku võimsa ÜRO asutajaliikmena. Sellistes olukordades tekib alati kiusatus küsida näiteks Ukrainalt paar lihtsat küsimust: „Hei, Ukraina! Kas see, et teid võeti ÜROsse vastu 24. oktoobril 1945, aitas teil peatada Venemaa hiljutist agressiooni? Miks tegid teised „rahuarmastavad riigid“, mis ÜRO alusdokumendi kohaselt „on võtnud endale [...] põhikirjas sätestatud kohustused ja kes [ÜRO] arvates peaksid olema võimelised ja soovivad neid kohustusi täita“1, 2014. aasta augustis Ilovaiski lähistel toimunud tragöödia ärahoidmiseks nii vähe? Kuidas saab olla, et üks neist „rahuarmastavatest riikidest“ on ise tegelikult agressor? Vastata ei ole vaja – need on retoorilised küsimused“.