Lõuna-Aafrika ajaloost on kirjutatud kopsaka raamatukogu täis käsitlusi. Paljud neist on ühte või teistpidi ideoloogiliselt kallutatud ja teenivad spetsiifilisi poliitilisi eesmärke. Nende analüüs ei ole aga käesoleva kirjatüki eesmärk. Püüan siin esiteks seletada 43 aastaks riiklikuks apartheidipoliitikaks kristalliseerunud afrikaani rahvusluse iseloomulikke jooni ja võimulpüsimise meetodeid. Ehk aitab see paremini ja laiemalt mõista äärmusliku rahvusluse mõttemaailma ja maailmavaadet – seda, kuidas ennast ja teisi tajutakse ning millised on hirmud ja instinktid, mis viivad äärmusliku maailmavaateni. Teiseks pälvis mu tähelepanu Inglise ja Lõuna-Aafrika politoloogi R. W. Johnsoni tõdemus, et „Lõuna-Aafrika tragöödia seisneb selles, et teda on pikka aega valitsetud kahele äärmuslikule ideoloogiale toetudes: kuni 20. sajandi lõpuni oli selleks rassilisele segregatsioonile tuginev apartheid. Sealt edasi kuni tänapäevani on selleks aga 1960. aastate Aafrika natsionalismi ja 1920. aastate marksismi segu“. Kas on midagi, mis neid äärmusi ühendab? Kas pea sajandipikkune diskrimineerimise ja segregatsioonivastane võitlus on Aafrika Rahvuskongressi (African National Congress – ANC) mingil määral oma oponendile lähendanud? Kas Aafrika Rahvuskongress määratleb end apartheidi kaudu? Ning kolmandaks küsin, kas LAVi sisepoliitikas võib oodata muudatusi ja kui võib, siis millised need oleksid ja mida nad laiemas kontekstis tähendada võiksid.

Kui Briti impeerium hollandlaste Ida-India Kompaniile kuulunud Kapimaa koloonia 1806. aastal üle võttis, elasid buurid(1) laialipillutatult koloonia äärealadel ja tegelesid põllumajandusega(2). Majapidamised olid meie mõistes suured – minimaalseks talu suuruseks peeti 2400 hektarit ning tava nõudis, et täiskasvanud pojad asutavad endale uue majapidamise, laiendades nii perekonna vara ja mõjukust. Et tööd oli palju, tuli kasutada orje, poolorje ja ka kohalikku Aafrika elanikkonda, kellega oldi nii kauplemise, karjavarguste lahendamise kui ka piiritülide tõttu aktiivses suhtluses. Elati isoleeritult, tihti tuli lapse ristimiseks või võimudega asjaajamiseks võtta ette mitmepäevane teekond. Buurid olid sügavalt religioossed ja valdavalt kalvinistliku reformitud Hollandi kiriku liikmed. Valitses usk, et jumal on kõikide inimeste elud, aga ka rasside saatuse ja ühiskondliku positsiooni ette määranud. Buurid asetasidki end tulirelvade toel rassiliselt teistest kõrgemale.

Briti ülemvõim tõi kaasa suuri muudatusi elulaadis, kui 1822. aastal võeti koloonia asjaajamises kasutusele inglise keel, eriti aga pärast 1834. aastat, mil terves Briti impeeriumis kaotati orjapidamine. Buurid kaotasid olulise tööjõuallika ning pinget Londoniga kruvis ka fakt, et orjade eest kompensatsiooni saamiseks tuli isiklikult Londonisse kohale sõita. Iseseisvatele buuridele oli Briti ülemvõim nii vastukarva, et aasta pärast orjapidamise kaotamist otsustati endale uus kodumaa leida. Algas üks buuride rahvusteadvust olulisemalt kujundanud sündmus – Suur Retk (afrikaani keeles: Die Groot Trek). 17 000 inimest pakkisid oma maise vara härjavankritele, võtsid kaasa kariloomad ning teenrid ja asusid teele tundmatusse. Liikudes itta, läbisid nad jõgesid ja kõrbeid ning ületasid Drakensbergi mäed. Kannatati nii nälja, haiguste kui ka kohalike bantu rahvaste rünnakute all. Suur Retk ja selle käigus läbi elatud kannatused omandasid buuride teadvuses pea piibellikud proportsioonid – nad nägid end kaasaja juutidena, kes Moosese juhtimisel Egiptuse orjapõlvest tõotatud maale põgenevad.

Buuride eneseapoteoos leidis aset 16. detsembril 1838. aastal Ncome jõe kallastel. 464 musketidega relvastatud buuri valmistusid ringkaitsesse koondatud härjavankrite taga kaitsma end ülekaaluka suulu armee vastu. Enne lahingut buurid palvetasid ja tõotasid jumalale, et võidu korral tähistavad nad seda päeva igavesti. Nii ka läks – buurid lõid tagasi 10 000-mehelise suulu armee, tappes ja haavates vähemalt 4000 meest, kelle verest värvusid Ncome jõe veed punaseks. Sellest ka lahingu hilisem nimetus – Verejõe lahing (Battle of the Blood River) ning hilisem rahvuspüha – tõotuse päev (The Day of Vow). Lõpuks asustasid buurid püsivalt Vaali ja Oranje jõgede alad(3). Suur Retk ja Verejõe lahing põlistasid buuride usku endasse kui äravalitud rahvasse, kellele Jumal on määranud Lõuna-Aafrika ja selle rahvaste valitsemise.

1850ndatel asutasid buurid oma vabariigid, kus hääleõigus oli vaid valgetel meestel(4). Elu hakkas end tasapisi rööpasse seadma, valdavaks majandusharuks oli endiselt põllumajandus. Hakkasid kerkima esimesed linnad, loodi seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu organid ning neid teenindav avalik teenistus. Pandi alus haridussüsteemile, arendati kultuurielu. Kuid saatus tahtis teisiti – Vaali ja Oranje jõgikonnas avastatud maailma suurimad teemandi ja kullavarud pöörasid buuride senise elu pea peale.

Teemandi- ja kullapalavik tõi endaga kaasa tohutu inimvoo – buuride aladele tormasid nii suulud, koosad, sothod, aga ka Kapimaa värviline elanikkond, indialased Natali kolooniast ning inglise ja juudi päritolu pankurid, töösturid ja kaevandusomanikud. Üleöö kerkisid kaevanduslinnad Kimberley ja Johannesburg koos kõigi suurlinna pahedega. Buuride jaoks tähendas see kardinaalset muudatust – esiteks jäid nad ilma odavast kohalikust tööjõust, kes parema elatise otsinguil kaevandustesse tormas, teiseks ei suutnud buurid oma madala haridustaseme tõttu konkureerida kaevandustes töötavate oskustöölistega ega ka sissevoolanud lihttöölistega, sest põhiliselt inglise päritolu kaevandusomanikud olid tööjõu suhtes värvipimedad – nad palkasid nii odavalt, kui said, ning aafriklastel oli kindel eelis. Kolmandaks ja ehk kõige olulisemaks oli buuride kartus jääda omal maal vähemusse, sest sissetulnud valged võõrad mehed hakkasid endale nõudma valimisõigust. Transvaali Vabariik seadustas hääleõiguse piiramiseks mitmeid erinõudeid, nagu 7-aastane paiksusnõue, ning seadis administratiivseid takistusi kaevanduste litsentseerimisel ja kontsessioonide andmisel. Kõik see kasvatas Inglise ärieliidi ja buuride vahel pingeid ning et Suurbritannia valitsus oli otsustanud kogu Lõuna-Aafrika territooriumi enda võimu alla allutada, oli buuri vabariikide ja Suurbritannia vaheline sõda vältimatu.

Sõda lõppes 1902. aastal buuride alistumisega ning jättis nende hinge lahtise britivastase haava, sest buuride vastupanu alistamiseks kasutas Briti armee enneolematult julma taktikat. Buuride majapidamised põletati maha, kariloomad tapeti ning naised ja lapsed viidi spetsiaalsetesse koonduslaagritesse, kus nälja ja haiguste tagajärjel hukkus 27 000 naist ja last. Kogu Lõuna-Aafrika territoorium allutati Briti kroonile, kuid juba kaheksa aastat hiljem asutati Suurbritannia ja buuride kokkuleppel uus laialdase omavalitsusõigusega riiklik moodustis Lõuna-Aafrika Liit (Union of South Africa ). Et 1902. aastal peetud läbirääkimiste tulemusel jäi omavalitsuslikule Lõuna-Aafrika Liidule õigus iseseisvalt otsustada hääleõiguse andmise üle, jäi suurem osa elanikkonnast hääleõiguseta ning valimisõigus oli jätkuvalt valgete meeste käes.

Buuri naised ja lapsed brittide poolt rajatud koonduslaagris telgi ees. Laagreid rajati alates 1900. aasta maist buuride interneerimiseks. Foto: Scanpix

Et afrikaanide majanduslikku positsiooni veelgi kindlustada, otsustas valitsus mitmed strateegilised tööstusharud natsionaliseerida ning mehitada need afrikaanidest tööjõuga. Nii näiteks tõusis ajavahemikus 1924–1933 valgete tööliste arv raudtee kogutööjõust 10%-lt 39%-le.

1948. aasta valimised said Lõuna-Aafrika Liidule saatuslikuks. Nagu eespool tõdetud, oli afrikaanide britivastane hoiak väga tugev. Kuni 1948. aastani domineerisid Lõuna Aafrika majanduses, teaduses, aga ka riigiaparaadis ja avalikus teenistustes inglise päritolu lõuna-aafriklased. Viimaseks piisaks afrikaanide karikasse oli aga tolleaegse peaministri Jan Smutsi valitsuse otsus asuda II maailmasõtta liitlaste poolel. Valdav enamik afrikaane toetas aga Natsi-Saksamaad ja lootis Hitleri võitu. Smutsi valitsus oli sunnitud hulga afrikaani juhtivpoliitikuid sõjaajaks interneerima. See ja II maailmasõja järgne majanduslangus tagaski otsustava võidu afrikaanide Rahvusparteile (National Party), kelle 1948. aasta valimislubaduseks oli apartheidi sisseseadmine.

Apartheidi vajadust põhjendati nii teoloogiliste, ajaloolistele kui ka rassiliste argumentidega, aga ka sise- ja välisohuga(5). Üks oli aga selge: Rahvuspartei esmaseks ülesandeks oli oma võimu kindlustamine. Astuti jõulisi samme, et riigiaparaat, avalik teenistus, sõjavägi ja politsei afrikaniseerida. Senine inglise keelt emakeelena rääkinud eliit suruti avalikust teenistusest välja, sama juhtus ka riigiettevõtete nõukogudes. Eraldati märkimisväärseid toetussummasid, et käivitada ja hoogustada afrikaanide ettevõtlust ning viia ta vähemalt samale tasemele inglise ja juudi kapitalile toetuva tööstusega. Laias laastus saavutas see poliitika ka edu – mitte kunagi varem ei olnud afrikaanid nii hästi elanud.

Rassisuhetes viidi sisse rasside range klassifikatsioon: valged (eurooplased), värvilised (asiaadid ja hindud), mustad (aafriklased), mis põhines afrikaanide „baasskapil“(6) ehk valge rassi ülimuslikkuse kontseptsioonil. Rassilist puhtust tagasid rassidevahelist abielu ja seksuaalsuhted keelustavad seadused. Seati sisse väike (petit) ja suur (grand) apartheid. Esimene reguleeris segregatsiooni avalikus ruumis analoogselt USA lõunaosariikidega, teine nägi igale rassile ette elu- ja töökohad, mida jälgiti politseiriigile omase täpsuse ja jõhkrusega.

Apartheid elas läbi mitmeid tõusu- ja mõõnaperioode ning leidis rahvusvahelise üldsuse üksmeelse hukkamõistu, mille tulemina rakendati Lõuna-Aafrika Vabariigi vastu mitmeid kahepoolseid ja rahvusvahelisi sanktsioone ning boikotte. Apartheidi lõppfaasis muutus olukord mitmete sise- ja välispoliitilise tegurite koosmõjul aga selliseks, et Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsus otsustas apartheidi ühepoolselt lõpetada, vabastades vanglast Nelson Mandela ja tema kaaslased, legaliseerides Aafrika Rahvuskongressi (ANC) ja Lõuna-Aafrika Kommunistliku Partei (SACP) ning alustades läbirääkimisi võimu rahumeelseks üleandmiseks.(7)

Kokkuvõtvalt: afrikaanide rahvusluse viisid äärmusse mitmed omavahelises koosmõjus võimendunud tegurid. Olulisemateks neist võib pidada isoleeritust(8) (kolklust), usku enda erilisse missiooni ja äravalitusse, pidevat kaitseseisundit kõige uue ja võõra suhtes, madalat haridustaset, põhjendamatut üleolekut teiste suhtes ning üleüldist ebakindlust, mis võimu haaramisel sunnib kasutama kõige drastilisemaid ja diskrimineerivamaid vahendeid võimu säilitamiseks.

Kui Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsus Aafrika Rahvuskongressiga esimesed ametlikud sidemed sõlmis, olid nii ANC kui ka SACP keelustatud, tegutsesid eksiilis ja põranda all ning Nelson Mandela istus vangikongis. Kompamisi alustati läbirääkimisi Mandela vabastamistingimuste ja Aafrika Rahvuskongressi legaliseerimise üle. Läbirääkimiste detailset käiku ei ole mõtet siinkohal kirjeldada, sellekohast kirjandust on ilmunud palju. Oluline on aga see, et läbirääkimiste tulemusena lepiti kokku esimeste vabade ja ühetaoliste valimiste korraldamises 1994. aastal ning uue põhiseaduse vastuvõtmises 1996. aastal. Nagu teada, võitis esimesed demokraatlikud valimised Aafrika Rahvuskongress ning sellest momendist kehtestus Lõuna-Aafrikas demokraatlik enamuse võim vähemuse üle. Ehkki sellest ajast alates on riigil rahumeelselt vahetunud neli presidenti, on kõikidel valimistel võidukaks osutunud ANC. Teisisõnu: ANC on katkematult võimul püsinud viimased 27 aastat.

Aafrika Rahvuskongress on üks vanimaid ja teenekamaid aafriklaste poliitiliste õiguste eest võidelnud organisatsioone. See asutati 1912. aastal – kaks aastat pärast Lõuna-Aafrika Liidu loomist, mil sai selgeks, et valge vähemus on lõplikult keeldunud aafriklastele poliitiliste õiguste andmisest. LAVi võimud keelustasid ANC 1960. aastal, sundides selle liikuma kas eksiili või põranda alla.

Tänapäeva Aafrika Rahvuskongress on aga järjest lõdveneva struktuuri ja amorfse liikmeskonnaga katusorganisatsioon, mis on endasse absorbeerinud nii SACP kui ka Lõuna-Aafrika Ametiühingute Kongressi (COSATU) ning valitseb riiki näilise kolmikliiduna. Samas ei ole SACP ega ka COSATU kordagi iseseisva nimekirjaga valimistel osalenud. Kolmikliidu sees vahetavad funktsionäärid kohti ja mütse loomuliku sujuvusega – on üpris tavaline, et ametiühingujuht on samal ajal nii ANC kõneisik kui ka SACP peasekretär, aga ka minister, valitsuskabineti liige. Kolmikliidu kolmas osapool COSATU on end ANC kaudu seadnud valitsusliidu liikmeks ning peab seega iseendaga läbirääkimisi palga- ja töötingimuste üle. Et COSATU ühendab peamiselt avaliku sektori töötajaid, on ta märkimisväärselt mõjuvõimas.

Nii ANC kui ka SACP programmiliseks eesmärgiks on Lõuna-Aafrika Vabariigis üles ehitada sotsialism. SACP-l on sotsialismi ehitamiseks mitmesaja lehekülje pikkune kaasaegne programm, ANC on samal sõnumil püsinud 1968. aastast saadik. Sotsialismiihaluse põhjusi on mitmeid, kuid neist kõige olulisemaks võib pidada seda, et eksiilis olles muutus ANC ja SACP vaimseks ja materiaalseks koduks Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei. Tõsi, Rootsi rahaline toetus ANC-le oli kõige ulatuslikum, kuid NSV Liidu „abihaare“ oli ideoloogilisem, järjekindlam ja kõikehõlmavam.

ANC ja SACP on ühed dogmaatilisemad NLKP kursi järgijad ka pärast NLKP ja NSV Liidu kokkuvarisemist 30 aastat tagasi. Tänapäevane vasakpoolne debatt Lõuna-Aafrikas ei arutle kunagi sotsialismi ehitamise vajaduse või võimalikkuse üle, pigem keskendutakse taktikalistele küsimustele, kuidas oma eesmärgini jõuda. Siinkohal ei saa jätta tsiteerimata Georgi Mirskit, kes 1960ndatel NLKP Keskkomitees töötades osales vabastusliikumistele mõeldud parteiteoreetiliste kontseptsioonide väljatöötamises. Oma mälestustes kirjutab Mirski järgmist: „1962.–1963. aastal me kulutasime NLKP Keskkomitees kuid, et töötada välja NLKP teese rahvuslike vabastusliikumiste kohta. Neid nüüd uuesti lugedes olen hämmeldunud, kui palju aega ja ressurssi kulus nende paremal juhul banaalsete, tihti aga selgelt valelikele tekstidele, mida keegi ei vajanud ning millel puudus Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika arengute suhtes igasugune relevantsus. Väga vähesed kohalikud marksistid suutsid meie tekste lugeda ja uskuda, et me soovitused on kasulikud. Ja need, kes meie soovitusi järgisid, tegid oma riikidele korvamatut kahju.“

Aafrika natsionalism sai alguse 1960ndate vabadusvõitlusest kolonialismi vastu. Seda iseloomustab aafriklaste omavaheline solidaarsus, ühtekuuluvustunne ja Aafrika ühtsuse otsimine ning skepsis kõige lääneliku, eriti aga erakapitali ja turumajanduse vastu. Otsitakse kolmandat teed, seatakse esikohale Aafrika unikaalsus, ühtsus ja kontinendi kasvav poliitiline ning majanduslik tähtsus. Tegu on pigem meelelaadi kui kindlalt väljakujunenud ideoloogiaga.

Iga ideoloogia on tõsiseltvõetav siis, kui teda ka ellu rakendatakse. Lõuna-Aafrika puhul on sotsialismi ehitamise võimalikkus õnneks küllalt ebatõenäoline, sest omaaegse võimuvahetuse käigus lepiti kokku, et majandussuhted, s.t erakapitalil toimiv turumajandus ning tugev riiklik sektor jäävad muutumatuks. Omand on peaaegu püha ja puutumatu. Eraldi küsimusena on päevakorras maareform – restitutsioon, mille käigus on teatud tingimustel võimalik maad konfiskeerida ka ilma kompensatsioonita. Lõpliku otsust põhiseaduse taolise täienduse osas veel tehtud ei ole.

Tähelepanuväärsed on aga meetodid, mille abil ANC on oma võimu kindlustanud. Raske öelda, kas tegu on proletariaadi diktatuuri omalaadse tõlgendusega või on eeskuju ammutatud apartheidiajastust, paralleelid viimasega on küllalt ilmsed. Võimu kindlustamiseks otsustas ANC, et avaliku teenistuse ja kõikide strateegiliste institutsioonide juhtivkoosseisud peavad peegeldama rahvastiku demograafilist jagunemist. Ehkki põhiseadus välistab igasuguse rassilise diskrimineerimise, võttis ANC valitsus taaskasutusse apartheidiaegse rassiklassifikatsiooni, tõsi ümberpööratud kujul (mustad, asiaadid, indialased, värvilised, valged). Administratiivsete vahenditega arvati enamik avalikus teenistuses olnud afrikaane enneaegsele pensionile, sama kordus sõjaväes, politseis, koolides ja kõrgemate õppeasutuste nõukogudes ning riigiettevõtete juhatustes. Samal ajal viidi läbi haldusreform, mis kahekordistas provintside ja avalike teenistujate arvu, ning valitsusreform, mis kahekordistas ministeeriumide ja allasutuste arvu. Selle tulemusena voolas avalikku teenistusse hulk värsket verd, seda alatihti kvalifikatsiooninõuete ja institutsionaalse mälu haihtumise arvelt. Kannatas avaliku teenistuse ja riigiaparaadi haldussuutlikkus ja efektiivsus. Selle mõrusid vilju peab elanikkond tänapäevani neelama. ANC rakendab laialdaselt ka „parteikaadri suunamispoliitikat“ mis on riigisiseselt nii vertikaalne kui ka horisontaalne. Lahtiseletatult tähendab see, et ANC saab suunamispoliitika abil oma ametikohalt tagasi kutsuda või mujale suunata ükskõik millise riigiametniku, kaasa arvatud presidendi.

Ülaltoodud meetmed on loonud käegalöömismeeleolu, olnud taimelavaks patronaažile ja onupojapoliitikale ning seadnud esikohale isikliku lojaalsuse, sest ametikohtadega kaasas käivad hüved, õigemini neist võimalik ilmajäämine, on oluline motiiv parteijoone järgimisel. Samas on ebakindlustunne ja perspektiivitus olnud viljakas taimelava endeemilisele korruptsioonile. Riiki varastatakse kõikidel tasanditel ja suurtes kogustes. Näiteks süüdistatakse endist presidenti Jacob Zumat LAVi senise suurima relvaostuga seonduvas korruptsioonis ning „riigi kaaperdamisele“ kaasaaitamises. Riigi kaaperdamiseks (ingl state capture) nimetatakse Lõuna-Aafrikas korruptiivset erahuvide süsteemi, mis on üles ehitatud poliitiliselt kallutatud otsuste tegemisele teatud eraisikute kasuks. Taoline korruptiivne side eksisteeris president Zuma ja India pärituolu ärimeestest vendade Guptade vahel, kellele raha ja kingituste eest suunati ülehinnatud riiklikke tellimusi, hankeid ning osalust tulutoovates riigiettevõtetes. Riigile tehtud kahju koguulatuseks hinnatakse 3,6 miljardit USA dollarit. Taoline skeemitamine toimub kõikides ministeeriumides ja kohalikes omavalitsustes. Korruptsioon ei ole muidugi ANC-le eriomane nähtus, seda leidus nii apartheidi ajal kui ka enne seda. ANC puhul on aga ainulaadne korruptsiooni ulatus ja maht, mis on haaranud terve riigi.

Lõuna-Aafrika Vabariigi eelmine president Jacob Zuma kõnelemas Aafrika Rahvuskongressi (ANC) lahkuva esimehena 18. detsembril 2017 Johannesburgis peetud parteikongressil. Toona valiti napi enamusega valitseva ANC partei juhiks Cyril Ramaphosa, praegune LAVi president. Tihe võistlus paljastas lõhed apartheidivastast võitlust juhtinud organisatsioonis. Foto: Mujahid Safodien / AFP / Scanpix

ANC on apartheidi defineerinud kui kolonialismi erivormi ning marksistlikule revolutsiooniteooriale tuginedes argumenteerinud, et kuna progressi edenedes klassivõitlus ägeneb, on oluline jätkata vabastusvõitlust ka 27 aastat pärast apartheidi lõppu. On selge, et apartheidiaegset materiaalset ja hariduslikku ebavõrdsust ei ole suhteliselt lühikese aja jooksul suudetud likvideerida ning see töö seisab veel ees. Ehkki tänu pidurdamatule palgatõusule avalikus sektoris ning vastuolulisele mustade majandusliku tugevdamise programmile (ingl Black Economic Empowerment) on tekkinud uus aafriklastest keskklass, on tööpuudus tõusnud 32,6%-ni ning noorte hulgas koguni 60%-ni. Uute töökohtade loomist takistab suuresti nii ametiühingute poliitika, mis püüab säilitada oma liikmete seniseid hüvesid, kui ka üliliberaalne tööseadus, mis on tööturu muutnud väga staatiliseks. Hariduselu edendamist takistab aga asjaolu, et õpetajate ametiühingud on üle võtnud haridusministeeriumi ning tegelevad põhiliselt iseenda töötingimuste parandamisega.

Nii nagu omaaegne afrikaanide valitsus, toetab ka ANC nn rahva- või riigikapitalismi. Seetõttu tegutseb Lõuna-Aafrika majanduse strateegilistes sektorites edasi 700 riigiettevõtet. Riik aga ei ole aga kõige parem peremees ja nii on praegu enamik riigiettevõtteid pankroti äärel või toodavad suurt kahjumit, mille maksumaksja kinni maksab. Hea näide on elektrimonopol ESKOM, mis aastatepikkuse ebakompetentse juhtimise, tavalise lohakuse ning lokkava korruptsiooni tõttu ei suuda riiki elektriga varustada. Juba aastaid on eri pikkusega elektrikatkestused muutunud regulaarseks(9) ning olukord ei näi paranevat. Ebaühtlane elektrivarustatus pärsib omakorda riigi majanduse arengut.

Kokkuvõttes võib öelda, et ANC vasakpoolse ideoloogia rakendamine, vohav korruptsioon, kuritegevuse plahvatuslik kasv, tööpuuduse tõus ning haridustaseme üldine langus ei ole enamiku lõuna-aafriklaste elujärge parandanud, pigem vastupidi. ANC peab jätkuvat võitlust minevikuga ning põhjendab oma tegematajätmisi, saamatust ja vigu apartheidi pika varjuga. Mingi tabamatu tõmme nende kahe äärmusliku ideoloogia vahel on selgelt olemas. Seda kinnitab fakt, et afrikaanide Rahvuspartei järeltulija Uus Rahvuspartei ühines 2004. aastal Aafrika Rahvuskongressiga.

Kas olukord Lõuna-Aafrikas jääb muutumatuks? Kindlasti mitte ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on ANC, SACP ja COSATU kolmikliit end poliitiliselt diskrediteerimas. Midagi ei juhtu üleöö, aga iga valimisega on kolmikliidu häälte arv kahanenud ning valijate baas on liikunud suurlinnadest maakohtadesse. Ei ole põhjust arvata, et ühtäkki muutub ANC korruptsiooni ja onupojapoliitikavabaks ning et tema haldussuutlikus ja riigivalitsemisoskus teeb kannapöörde. ANC võib küll kalduda vasakäärmuslusse ja propageerida kogu tööstuse ja eraomandi natsionaliseerimist, kuid on raske ette kujutada, et ANC funktsionäärid, kellest paljud on suure isikliku vara kokku kahmanud, sellest kui tahes ülla idee nimel loobuksid. Niikaua kui riiki juhib president, kelle isiklik vara on suurem kui Mick Jaggeril, võib peaaegu kindel olla, et eraomandi kallale ei minda.

Teiseks on avalik sotsiaalpoliitiline debatt, milles osalevad aktiivselt nii ajakirjandus, mõttekojad, uurimisinstituudid kui ka kodanikuühiskond, muutunud kordi rafineeritumaks ja sisutihedamaks.

Kolmandaks on nii mitmeski suurlinnas, provintsis ja madalamatel omavalitsustasandeil erinevate poliitiliste parteide vahel asutud looma tõelisi valitsuskoalitsioone. See on väärt kogemus ning kui koalitsioonivalitsused suudavad oma lubadused ellu viia, on see positiivne signaal ka valijaskonnale, kellele on kümnendite jooksul sisendatud mõtet, et ANC valitsusel ei ole alternatiivi. Hea näide on ka liberaalse Demokraatliku Alliansi mitmekordne edu Lääne-Kapimaa valimistel.

Kõige olulisemaks on aga fakt, et tänapäeva Lõuna-Aafrikas ei ole vaatamata äärmusparteide pingutustele kohta märkimisväärsel rassismil. Viimased uuringud näitavad selgelt, et ükski rassiline grupp ei pea seda oluliseks probleemiks. Inimesi ühendavad hoopis mure kasvava tööpuuduse, laastava kuritegevuse ja ebaadekvaatse haridussüsteemi üle. Kui need probleemid leiaksid esmalahenduse, oleks Lõuna-Aafrika hoopis parem koht kõigile.

Viited:
(1) Buurid – vabad talupojad, afrikaanide esiisad.
(2) Kapimaa koloonia asutas 1652. aastal Hollandi Ida-India Kompanii ning esimesed kolonistid kohtasid nomaadidest karjakasvatajaid khoi’sid (hotentotte). Koloonia laienes sisemaale ning 1770. aasta paiku tekkisid esimesed kokkupuuted Kesk-Aafrikast lõunasse rännanud bantukeelsete hõimudega.
(3) Jõgede järgi said nime ka hilisemad buuri vabariigid Transvaali Vabariik (Transval Republic) ja Oranje Vabariik (Orange Free State).
(4) Samal ajal oli Briti võimu all olevas Kapimaa koloonias hääleõigus kõigil meestel rassist sõltumata.
(5) Kummalisel kombel kõlbas argumendiks ka Eesti ja Leedu annekteerimine ja okupeerimine NSV Liidu poolt, ehkki arusaamatuks jääb, kuidas oleks apartheid Eestis või Leedus suutnud anneksiooni vältida.
(6) Baass –afrikaani keeles boss.
(7)  See ajajärk ja eriti rahvusvahelised mõjurid apartheidi lõpetamiseks on põnev teema ja vääriks omaette kirjatükki.
(8)  Hea näide vabatahtlikust isolatsioonist on fakt, et pärast pikki arutelusid lubas LAVi valitsus 1976. aastal asutada televisiooni.
(9)  On olemas spetsiaalne äpp, mis näitab, millises omavalitsuses kui kauaks elektrit pole.

Kirjandust:
R. W. Johnson. How Long Will South Africa Survive? The Looming Crisis. London, 2015. 266 lk.
Frans Cronje. The Rise or Fall of South Africa. Cape Town, 2020. 246 lk.
Hermann Giliomee. The Africaners: A Concise History. Tafelberg, 2020. 331 lk.
Carien du Plessis, Martin Plaut. Understanding South Africa. London, 2019. 326 lk.
Irina Filatova, Apollon Davidson. The Hidden Thread: Russia and South Africa in the Soviet Era. Cape Town, 2013. 568 lk.
James Myburgh. The Last Jacobines of Africa: The ANC and Making Modern South Africa. Politicsweb Publishing, 2020. 262 lk.

Lauri Lepik on Lõuna-Aafrika ajutine asukas