Väljaspool Hiina kompartei ametlikku narratiivi peetakse „Tian’anmeni sündmusi“ reformideaegse Hiina arengus suureks veelahkmeks. Selle sündmuse kohutavus jättis vaatamata kunstlikult tekitatud amneesiale hiinlaste ühiskondlikku teadvusesse nii tugeva armi, et sestpeale maeti maha lootused muuta poliitikat altpoolt. Saadi aru, et valitsuse jaoks ei ole rahvas poliitika subjekt. Selle asemel panustati rikkaks saamisse, millele valitsus – kuni teatud maani – ka rohelise tee andis. Ei ole paremat viisi rahvast poliitikast eemale tõrjuda, kui teda hirmutada (piits) ja anda talle asendustegevus – tehke raha (präänik).
Järgmisel kümnendil, 1990ndatel, jätkus Hiina majanduslik hõlvamine. Lääs lasi ennast meelitada ja pimestada Hiina reformide „peaarhitekti“ Deng Xiaopingi loosungist „pole tähtis, kas kass on must või valge, peaasi, et ta hiiri püüab“ ja stratageemist „väldi valgust, hoidu hämarasse“. Esimene tähendas majanduse arendamise prioriteeti, teine strateegilist joont, mille kohaselt Hiina ei pürgi laiendama oma võimu maailmas, vaid piirdub oma sisemise arenguga. Hiina Rahvavabariiki usuti olevat teel saamaks rahvusvahelise kogukonna solidaarseks ja vastutustundlikuks liikmeks ning usaldusväärseks partneriks.
Selle eesmärgi nimel pigistati silm kinni nii mõnegi Hiina poliitika ebameeldiva kitsaskoha puhul, eriti mis puudutas inimõiguste järgimist ja sõjakat retoorikat de facto iseseisva saareriigi Taiwani suunas. Just viimane oli (ja on) Hiina võimudele kõige suuremaks pinnuks silmas ja teistelt riikidelt nõutakse Hiinaga hea läbisaamise ja sujuvate majandussuhete nimel ikka ja jälle kinnitust, et mitte mingilgi määral ei tunnustata Taiwani sõltumatust Hiinast. Pekingi nõutav truudusevandumine „ühe Hiina poliitikale“ kui temaga diplomaatilise läbikäimise alusele leidis ülima kinnituse USA presidendi Bill Clintoni 1998. aasta suvel Hiina-visiidil välja käidud kurikuulsas kolme „ei“ lubaduses, mille kohaselt Ameerika Ühendriigid ei toeta (1) Taiwani iseseisvust, (2) ühtegi lahendust, mis võiks viia „kahe Hiina“ või „ühe Hiina ja ühe Taiwani“ loomisele, ning (3) Taiwani vastuvõtmist sellistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu ÜRO. See lisas Hiina RV juhtidele kõvasti enesekindlust ja oli signaaliks maailmale, et USA administratsioon on valmis suurema eesmärgi nimel (head suhted Hiinaga) väiksema (Taiwan) hädavajadusel ohvriks tooma.
Tegelikult muidugi ei pea Clintoni „kolme „ei’d“ ka üle tähtsustama, sest USA ja teised riigid olid „ühe Hiina poliitikat“ Hiina RV kasuks järginud niikuinii juba 1971. aastast peale, mil viimane sai ÜRO liikmeks, eriti aga diplomaatiliste suhete sõlmimisest kahe riigi vahel 1979. aastal. USA võis endale sellist retoorikat lubada, sest teiselt poolt jätkas ta Taiwani de facto toetamist, eriti julgeoleku mõttes, tuginedes oma „Taiwani suhete aktile“, s.o seaduse kaalus alusdokumendile, mille Kongress oli samal 1979. aastal vastu võtnud.
9. detsembril 2021 Taipeis toimunud Slovakkia delegatsiooni pressikonverentsil kõnelevad asemajandusminister Karol Galek ning välisministeeriumi esindaja Lucia Kiss. Olgugi et Hiina sõjalised ja poliitilised meetmed Taiwani suunal on üha ähvardavamad, edendab Slovakkia saareriigiga majanduskoostööd. Novembri lõpus, kui Leedu korraldas visiidi Taiwani, ühinesid leedukate delegatsiooniga ka Eesti ja Läti parlamendisaadikud. Foto: Ritchie B. Tongo/EPA/Scanpix
Uue aastatuhande algul, kuigi Hiina majandusbuum ja kaubavahetus maailmaga jätkus kasvavas tempos, Hiina sai WTO ja IMFi liikmeks ning „emamaaga“ ühendatud Hongkong ja Macau näisid õitsevat ja elavat hästi neile võimaldatud laialdase autonoomia tingimustes Hiina keskvalitsuse „üks riik, kaks süsteemi“ poliitika kohaselt, hakkasid sellesse edulukku siiski ebakõlad tekkima. Hakkas välja paistma, et mida jõukamaks Hiina sai, seda enesekindlamaks, agressiivsemaks ja vastanduvamaks ta muutus, avaldamata mingit märki sümpaatiast lääne tüüpi demokraatia vastu ega valmisolekut omaenda autoritaarset poliitilist süsteemi muuta. Pigem vastupidi, olles omandanud diplomaatilised maneerid ja professionaalsuse, hakkas Hiina nii rahvusvahelistes organisatsioonides kui ka riikidevahelistes suhetes ennast ja oma poliitilist mudelit jõuliselt teistele peale suruma.
Hakkas kujunema Hiina „uuskolonialism“ Kagu-Aasias ja Aafrikas. Oma sõjamasinat ja tehnoloogilist platvormi jõuliselt arendades hakkasid üha enam välja paistma tema ambitsioonid saada regionaalseks suurvõimuks Aasia ja Vaikse ookeani regioonis (mis on tänaseks suuresti teoks saanud). Vaatamata kaubavahetuse mahtude jõudsale kasvule, poliitilised vastuolud Hiina RV ja USA ning viimase Ida-Aasia liitlaste vahel süvenesid ja pikkamööda hakkas regiooni geopoliitilise olukorra käsitluste retoorikasse hiilima mõiste „uus külm sõda“. [1] Kui sajandi algul oli näiteks USA poliitikute ja poliitikauurijate vaade Hiina suhtes veel valdavalt enesekindel, mööndes, et Hiinast võib saada küll regionaalne suurvõim, kuid sõjalise võimsuse võrdluses ta endast Ameerikale niipea ohtu ei kujuta, kui üldse kunagi. Majanduskoostöö ja sõjalis-poliitilised vastuolud hoiti teineteisest lahus.
Viimasel kümnendil, eriti Hiina RV praeguse juhi Xi Jinpingi valitsusajal on maailm kaldunud väga kiiresti Hiina poole. Ajaloo lõppemise narratiivis nii kindel olnud lääs on korraga ehmatades aru saanud, et pikkamööda ja pidevalt lääne rahaga (loe: investeeringutega) toidetud Hiina draakon on korraga suureks kasvanud, varjust välja valguse kätte tulnud ja ennast üle taeva laiali sirutanud, paisates suust tuld ja suitsu, mis ähvardab meie mugava maailmakorra sootuks ära pühkida. Mingit tänulikkust ta oma toitjate vastu loomulikult üles ei näita, vaid ähvardab otseselt ja tõsimeeli, et tegelikult on see Hiina võõrandamatu õigus võtta maailm üle ja kehtestada siin oma reeglid, sest liiga kaua on teda eemale tõrjutud ja lausa taga kiusatud. Revanš „alanduste sajandi“ eest on Hiina poliitilise retoorika üks nurgakive.
Kui nüüd metafoorsetest kõrgustest tagasi maa peale tulla, siis viimastel aastatel on USA ja Hiina ning laiemalt lääne ja Hiina suhete käsitlustes üha sagedamini kasutatud sõna „sõda“ eri kontekstis ja eri konnotatsioonidega. „Külmast sõjast“ oli juba juttu ja kuna tänase seisuga on Vaiksel ookeanil juba hoogu saamas tõeline võidurelvastumine ja sagenenud otsesed jõudemonstratsioonid, siis arendatakse seda uue „külma sõja“ narratiivi õigustatult edasi, leides samasusi ja erinevusi eelnevaga Euroopas.[2] Ameerika militaaranalüütikud jälgivad Hiina relvastumist ja loevad murelikult aastaid, millal ühe või teise relvaliigi osas Hiina USA-le järele ja temast ette jõuab, ning arutavad, kus ameeriklased on vea teinud, et see juhtumas on. Selles kontekstis ei ole hiljutine AUKUSe leping Austraalia, Ühendkuningriigi ja USA vahel eesmärgiga varustada regioonis Hiinale kõige lähemal asuv Austraalia moodsate tuumaallveelaevadega mitte mingisugune ülereageerimine, vaid pigem natuke hilinenud samm Hiina sõjalistele ambitsioonidele vastu astuda. Kuna see on tekitanud mõningast pahameelt omas mullis elavas ja üldse aeglaselt reageerivas Euroopa Liidus, kasutab Hiina juhtkond seda muidugi ära kiilulöömisvõimalusena USA ja ELi vahel. Ja muidugi, vanas heas külma sõja retoorikas esineb Xi Jinping oma regioonis rahuvõitlejana, kutsudes üles muutma Kagu-Aasiat tuumavabaks tsooniks.
Esiplaanil Austraalia Collins-klassi allveelaeva meeskond, taustal Ühendkuningriigi tuumajõul töötav ründeallveelaev HMS Astute 29. oktoobril 2021 Austraalia mereväebaasis Perthis. Septembris teatasid Austraalia, Ühendkuningriik ja USA kolmepoolsest tugevdatud julgeolekupartnerlusest AUKUS, mille raames omandab Austraalia hulga tuumajõul töötavaid allveelaevu. Foto: Richard Wainwright/EPA/ScanpixEelmise Ameerika presidendi Donald Trumpi administratsiooni alustatud Hiina majandusliku võimutsemise piiramise katsed, mis juba aastakümneid on painanud USA majandust, said kohe tituleeritud Ameerika–Hiina kaubandussõjaks ja Trump sai selle eest mitte vähe sarjata. Tegelikult kestab see sõda edasi ja vähehaaval paistab sellega ühinevat ka EL, olles jätnud näiteks ratifitseerimata Hiina investeeringute lepingu. Poliitiline lähenemine Taiwanile käib pigem eelmises lõigus kirjeldatu alla.
Kuid mööda ei saa minna veel ühest sõjast, mis käib märksa varjatumalt kui geopoliitiline külm sõda ja kaubandus-majandussõda. Sellepärast on seda tabavalt nimetatud „halliks sõjaks“[3]. See on sõda infosüsteemide ja eriti kontrolli pärast globaalsete infokanalite ja ühendusvõrkude üle, mis praeguses digitehnoloogiatest sõltuvas maailmas on olulisem ja ohtlikum kui eelmainitud nähtavad sõjad. Kui lääs selle sõja kaotab ning jäme ots läheb autoritaarse Hiina ja selle kommunistliku partei kätte, kas siis aitavad enam tuumaallveelaevad või kõrged tollimaksud?
Aga ka kõige kindlamad ja lootusetumana tunduvad stsenaariumid jäävad ikkagi vaid stsenaariumideks ja tegelikud arengud võivad teha ootamatuid pööranguid. Nagu varasemateski sõdades, loeb ilmselt ka tänapäeva ebatraditsioonilistes sõdades lõpuks ikkagi nn inimfaktor, mis võib teatud kriitilisel hetkel osutuda küll nõrgimaks lüliks, aga ka pöörata arengutee hoopis ettearvamatus suunas. On palju märke, et Hiina autokraatia on kinni jooksmas. Ülekontrollitud süsteemid ei ole kunagi osutunud pikemas vaates elujõulisteks.
Viited:
[1] Olen sellest kirjutanud oma tolle perioodi artiklis „Külm sõda Ida-Aasias“, Diplomaatia, 21. juuni 2005. https://diplomaatia.ee/kulm-soda-ida-aasias/.
[2] Vt näiteks Hal Brands and John Lewis Gaddis. The New Cold War. America, China, and the Echoes of History. – Foreign Relations, November/December, 2021. https://www.foreignaffairs.com/articles/united-states/2021-10-19/new-cold-war.
[3] Vt Jacob Helberg. The Wires of War. Technology and Global Struggle for War. New York et al.: Avid Reader Press / Simon and Shuster, 2021.
| Märt Läänemets on orientalist ja sõltumatu uurija |
