George Orwell valis oma hoiatusteose nominaalseks toimumisajaks tollal kaugena tundunud aasta 1984. Huvitaval kombel tõid nominaalile järgnenud aastad kaasaperestroika ja glasnost’i ning sotsialismileeri ja Nõukogude Liidu kadumise ajaloo näitelavalt. Näis juba, et Orwelli teos kuulub pärast neid sündmusi koos „Gulliveri reiside” ja muu taolisega poliitilise vihjekirjanduse möödanikku.
 
Aga, ei! Veerand sajandit hiljem selgub hoopiski, et Orwelli „1984” on muutunud meie naabri käitumise analüüsimisel ülimalt aktuaalseks ja see võiks olla lausa õpiku kaaluga tähtteos.
 
Tõeministeeriumi pole küll sama nime all loodud, kuid president Medvedev lõi kõrgetest ametnikest koosneva riikliku struktuuri nimega „Venemaa huve kahjustavate ajaloovõltsimiste vastane komisjon”, mida juhib valitsusjuhi esimene asetäitja. Raske on siinkohal jätta küsimata – kas muud võltsingud on lubatud? Muuseas, Kremli ladviku hingeelu peensusteni tundva endise presidendi nõuniku Andrei Illarionovi sõnul arutatakse tipus eraldi väeliigi – informatsioonivägede (informatsionnõje voiska) asutamist.
 
Objektiivsetena serveeritavad riiklikud huvid on alati oma olemuselt subjektiivsed. Neid formuleerib riigi poliitiline eliit kas teadlikult või alateadlikult, lähtuvalt oma eelsoodumustest.
 
Vene eliidiuurija Olga Krištanovskaja andmetel koosneb Vene eliidi esimene tuhat 80% ulatuses mitmesuguste eriteenistuste ja jõustruktuuride taustaga inimestest. Nagu ilmekalt märkis üks Vene eriteenistuste juhte Viktor Tšerkessov (kes muuseas korraldas Leningradis NLis viimaseks jäänud dissidentide kohtuasja), ripub kogu Venemaa tšekistide konksu otsas. Ärgem arvakem, et öeldu sündis joomase peaga lobisedes. Ei, seda väitis ta ajalehe veergudel, kirjutades ametkonna teenetest kodumaa ees, hoomamata, kui võikalt see kõlab väljaspool võitluskaaslaste kitsast ringi.
 
Stalini ülistamine teles ja trükitud massmeedias ning Moskva metroos ennistatud kirjatahvlites pole veel kõige hullem. Kaugelt ohtlikumaks ja seaduspärasemaks tuleks pidada stalinismi kui sise- ja välispoliitilise praktika renessanssi.
 
Esiteks, pinnas selleks on päris rammus. Et omal ajal kümneid miljoneid tappa, küüditada ja Gulagis hoida, läks vaja miljoneid ja miljoneid pealekaebajaid, arreteerijaid, süüdimõistjaid, mahalaskjaid, vangivalvureid, Moskva võimu kehtestavaid ja tagavaid ametnikke „vabastatud” rahvaste jaoks ja muid sarnaseid funktsionääre. Nende järglaskond on ohvrite omast mõistetavalt kordades arvukam. Ja muidugi tahavad need inimesed kui mitte oma eellaste üle lausa uhkust tunda, siis vähemalt nende kordasaadetu üle mitte häbi tunda. Seega sotsiaalne tellimus Stalini järele olemas.
 
„Teades, mida Stalin tegi, tähendab tema vastu lugupidamise taastamine austuse taastamist pealekaebamiste, piinamiste, hukkamiste vastu. Austuse taastamine Stalini vastu tähendab meie lipu juurde kõlbelise koletise püstitamist”. Hinnang kuulub vene filosoofia ja kulturoloogia patriarhile, elus klassikule Grigori Pomerantsile. Publitsist Andrei Zubov: „Enamik tapjaid ja vägivallatsejaid, ülekuulajaid-uurijaid, koputajaid ja pealekaebajaid olid lihtsad vene inimesed, kas see polnud osa meie vene rahvast?” Seepärast lähevad suurele osale venemaalastest vägagi korda hinnangud stalinlikule praktikale ning Teise maailmasõja ja sotsialismileeriga seonduvale.
 
Teiseks, poliitilise eliidi tuumikusse kuuluvate endiste eriteenistuslaste kutseoskuste miinimumi hulka kuuluvad desinformatsioon, pette- ja katteoperatsioonid, manipulee-rimine nii üksikindiviididega kui ka hulkadega jne. Selge, et parema meelega teeb inimene seda, mida talle õpetati ja mida ta oskab.
 
Pole ilmselt juhuslik, et massikommunikatsioonile „õige” tooni ja viisi etteandmise on enda kätte võtnud tipptegijad Vene võimuladvikust. Ülejäänud vaid järgivad etteantut. Tõsi, välismaale ettenäitamiseks on jäetud üks ajaleht – Novaja Gazeta, üks ajakiri – The New Times, üks raadiojaam – Ehho Moskvõ, ning talutakse telekanalit RTVd, mida saavad vaadata küll ainult satelliiditaldriku omanikud. Muu massikommunikatsioon, filmindus ja teater on Kremli poolt  häälestatud „nii nagu vaja”. Ainult interneti isepäisusest pole veel jagu saadud. Kuid sedagi üritatakse järjest tungivamalt.
 
Vene üldsuses kultiveeritava maailmapildi olemus tuli päris ehedalt esile Teise maailmasõja alguse mälestamisüritustega seonduva Putini Poola visiidi eel ja ajal.
 
Visiidile eelnes ja lisandus jõuline Poola- ja üldse läänevastane propaganda-kampaania, mida Leonid Radzihhovski nimetab Teise maailmasõja järellahinguteks. 99 protsendile venemaalastest tehti veel kord selgeks „kui õiged meie 1939. aastal olime (nagu ka ükskõik millisel muul aastal)”. Visiidi tulemus seisnes aga selles, kui osavalt Putin lääne lontrustele koha kätte näitas.
 





















„Ajaloolane“, Vene välisluureteenistuse kindralmajor Lev Sotskov pressikonverentsil Moskvas 
1. septembril 2009 koos enda koostatud koguteosega "Poola poliitika saladused aastatel 1935-1945". 
Kogumiku avaldamine ajastati Teise maailmasõja puhkemise 70. aastapäevale. Foto: Scanpix
 

Hea tahtmise korral võib ju korraks heldida sellest, et Putin nimetas MRPd amoraalseks. Aga veidi hiljem vihjas ta sellele, et kõik olid amoraalsed ning et kujunenud taustal polnud NL-l paslik teistmoodi käituda. Pealegi olevat „Riigiduuma, meie parlament” pakti hukka mõistnud ning teised riigid peaksid Venemaa eeskuju järgima, mõistmaks poliitilisel tasandil hukka Hitleriga sõlmitud lepingud. Mis sellest, et ei Vene Riigiduuma ega Föderatsiooninõukogu pole ühegi reaga MRP salaprotokolle puudutanud, hinnangust rääkimata ning teiste riikide mittekallaletungi lepingud tollase Saksamaaga ei sisalda avalikke ega salajasi leppeid võõraste maade jagamiseks. See pole, nagu paistab, üldse oluline. Tähtis on ainult see, kuidas Putin verbaalekvilibristika rikkalikku arsenali kasutades ennast „välja keerutas” ning et tal jääb õigust küllaga üle.
 
Sama „sõnaosavaks” osutub Putin ka teise poolakatele valusa teema käsitlemisel. Gazeta Wyborscza artiklis formuleerib ta probleemi nii: „Ühise leina ja vastastikuse andestamise sümboliteks peavad saama Katõni ja Mednoje memoriaalid, nagu ka 1920. aasta sõjas Poolas vangi võetud Vene sõdurite traagiline saatus”. Vangi langenud vallutajate surm tollal möllanud epideemiate tõttu osutub märkimisväärsemaks kui vallutajate kätte langenud Poola kodanike plaanipärane mõrvamine. Vaikimisi eeldatakse, et küll Poola lugejad tekstis puuduva juurde mõtlevad, on ju märksõna „Katõn” möödaminnes mainimist leidnud. Eellooga „üldjoontes tuttava” mittepoolakast lugeja kujutlusvõime suunatakse hoopis millelegi hirmsale, mis Vene sõduritega poolakate süü läbi juhtus. Mis puhul ja kelle poolt on rajatud memoriaalid, jääb arusaamatuks. Selge vaid see, et Venemaal on, mille eest Poolale suuremeelselt andestada.
 

Dokument Vene välisluure arhiivist Poola eriteenistuse koostööst valge-emigrantidega NSVL vastases tegevuses 1936 aastal. Avaldatud kogumikus "Poola poliitika saladused aastatel 1935-1945". Foto: Scanpix
 
 
Venemaa ei kahetse, kuid andestab. Teleekraanil aga ei võtnud Putin seda teemat üldse suhu. Üpris kõnekas oli televaatajale seegi, et ainsana väliskülalistest ei kasutanud Putin Poola juhtide kõnede ajal kõrvaklappe tõlke jälgimiseks. Mitte seepärast, et ta Poola keelt valdab, vaid ikka selleks, et näidata, kui palju talle Poola juhtide arvamus üldse korda läheb.
 
Kohati meenutab Venemaa poolt viimase aja ümmarguste tähtpäevade puhul esitatav argumentatsioon varguste ja endast väiksemate peksmisega vahele võetud pätipoisi käitumist, kes õigustab oma teguviisi sellega, et ka naabripoiss käis paar aastat tagasi kuuldavasti õunaraksus...
 
Niisuguse hädaga otsitud argumendi näiteks võib pidada Vene massiteabes aeg-ajalt (näiteks Pervõi Kanalis 1. septembril) esitatavat tahtmist, et Läti kahetseks punaküttide poolt Venemaal kordasaadetut. Putini Poola visiiti silmas pidades loeti see võrdväärseks Katõni veretööga. Kuid kelle teenistuses need lätlased olid? Kas Läti valitsuse või Moskva võimude tahte elluviijad? Niisuguse loogika kohaselt peab Soome paluma andestust Kuusineni (pikka aega üks NLKP juhte) ning Iisrael seda lausa anuma Kaganovitši Ukrainas ja mujal tehtu eest.
 
Ei maksa arvata, et asi taandub lihtviisiliselt ainult Vene tipp-poliitikute inimlikule suutmatusele tunnistada oma vigu või isegi vabandada tehtu eest. Leonid Radzihhovski tõdeb, et asi pole üldse ajaloos, vaid Vene tänases propagandas ja ideoloogias, mis on „imperialistlik, pehmelt stalinistlik” ja kus „riiklik ülbitsemine asendab inimõigusi”.
 
Sisemaiselt on võimu esimene eesmärk sisendada oma inimestele, et võimud ei eksi kunagi, praegused eriti. Nii nagu Vene valimiskomisjoni juht Vladimir Tšurov malli ette andvalt kinnitas ajalehele Kommersant antud intervjuus: „Tšurovi esimene seadus ütleb – „Putinil on alati õigus”.
 
Ja teine eesmärk on häälestada rahvas välisilma suhtes vaenulikult. Selleks et anda vastulööki välisvaenlase sepitsustele, on vaja, et kõik koonduksid võimu ümber. Vastasel korral võib inimeste pahameel elu ebakohtade üle pöörduda võimul olijate ja nende rikkuritest soosikute vastu.
 
Lisaväärtusena rakendub Vene infoväljas edastatav hoiak endistesse liiduvabariikidesse elama jäänud (jäetud) nõukogulastele, kellele asukohariigi halvad suhted Venemaaga meelt mööda pole. Pealegi on nendele hõlbus sisendada, et nende eristaatuse ja seniste privileegide kadumine ning olmehädad on tingitud russofoobiast, mistõttu nende eest ei hoolitseta nii, nagu Venemaa seda tahaks. See on just nagu käoema järelevalve tema poegadega ringikäimise üle. See omakorda loob eeldused asukohamaa infoväljast lahutatud või nõrgalt mõjustatud inimeste manipuleerimiseks Kremli hetkehuvide kohaselt.
 
Peterburi Ülikooli Euroopa uuringute kateedri dotsent Dmitri Lanko on analüüsinud NLi järgsel Venemaal rahvusliku idee otsingute käigus loodud müüte. Üks sellistest on müüt lahutatud vene rahvast, kelle postsovetlikus ruumis elavatel esindajatel on õigus elukohta vahetamata emamaaga liituda. Ehkki Lanko hinnangul venekeelse elanikkonna õiguste alane kampaania Balti riikides põrus läbi, asendus see nn kaasmaalaste kaitse müüdiga, mida Lanko arvates on vaja mitte niivõrd Eestis elavatel venelastel kui Venemaa võimudel endil.
Ehkki lääne üldsus teab üldiselt, mida kujutas endast Stalin ja stalinism, kuidas algas viimane maailmasõda ja kuidas käis sotsialismi ja kommunismi eksport, puudub sealsetel inimestel isiklik valus kogemus. Sealsed kommunistlikud parteid käitusid ju suhteliselt ontlikult. Mingi hulk inimesi on siiski ühtedel või teistel kaalutlustel üpris vastuvõtlikud Venemaa argumentidele või ei vaevu nende kummutamiseks energiat kulutama.
 
Ka Jaan Kaplinski arvab: „Tuleks jätta nägelemine Venemaaga, olgu ajaloo või piirilepingu asjus” (Eesti Päevaleht, 09.09.2009). Kas peaksime oma ajalooõpikud viima vastavusse Vene normatiivse ajalookäsitlusega, mis peavad Stalinit efektiivseksmanager’iks ning Eestit NLiga vabatahtlikult liitunuks?
 
Vaevalt sellestki tolku oleks. Kreml lähtub ikkagi oma parajasti pähe tulevatest vajadustest, mida Orwelli „uuskeelt” asendavas nüüdisaegses poliitkeeles – politjaz’is – nimetatakse Venemaa huvideks.









Juhan Sillaste