Kaks aastat tagasi üllitatud Eesti välispoliitika kontseptsioonis pakkusin välja, et meie välispoliitika üheks prioriteediks võiks saada teerajaja roll uue naabruspoliitika vallas. Vahepeal möödunud aeg on näidanud, et seda mõtet on tegelikkuses küllalt suurel määral ka teostatud. Me oleme olnud aktiivsed nii Moldovas kui ka Ukrainas, Gruusiast rääkimata.   

Augustis Venemaa ja Gruusia vahel puhkenud sõda on olukorda aga tugevalt dramatiseerinud ja seadnud uued nõudmised nii Eesti kui ka Euroopa Liidu poolt praktiseeritavale uuele naabruspoliitikale. Ja mitte üksnes naabruspoliitikale.   

Sestap tuleb meil kogu Eesti välispoliitika suurele pildile lisada uusi värve ja üksikasju.   

Alustagem Euroopa Liidust. Sõda Kaukaasias näitas, et potentsiaalselt võiks ja peaks EL olema globaalseks moraalseks autoriteediks, kelle sekkumine distsiplineerib nii rahvusvahelise ühiselu rikkujat kui ka äratab usaldust agressiooni ohvriks langenus. Just Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa presidendi Nicolas Szarkozy sekkumisel ja vahendusel saavutati relvarahu ning sõlmiti rahuplaan, mille täitmine sai eelduseks olukorra edasisele lahendamisele.   

Paraku näitas Euroopa Liidu hilisem käitumine, kui vähe on meil praegu ikka veel põhjust rääkida organisatsiooni ühisest välispoliitikast. Sest üsna kohe pärast otsese sõjategevuse lõppu ilmnesid  kõige destruktiivsemal moel erimeelsused liikmesriikide suhtumises Venemaasse ning tema poolt korda saadetusse. Sel ajal kui üks osa riike nõudis Venemaalt rahulepingu tingimusteta täitmist, nähes selles vaidlustamatut eeldust ELi ja Venemaa partnerlus- ja koostöölepingu läbirääkimiste jätkamisele, leidus riike, mis eelistasid Moskva-poolsele tingimuste väänamisele läbi sõrmede vaadata.   

Iseenesest pole riikide erimeelsused Euroopa Liidus – sealhulgas välispoliitika küsimustes – midagi uut. Antud juhul pole tegemist aga mitte üksnes formaaljuriidilise suhtumisega ühte lepingusse ning selle tähttähelisse täitmisse. Küsimus on milleski palju enamas: küsimus on Euroopa Liidu moraalses autoriteedis, tema usaldusväärsuses (ka liikmesriikide endi hulgas) ning väärtuspoliitika püsimises organisatsiooni kogu poliitilise tegevuse nurgakivina.  

Siinkohal võime uhkusega tõdeda, et Eesti on uues olukorras hoidnud selgelt väärtuspoliitikale orienteeritud liini ning demonstreerinud seda sirgeselgselt nii Euroopa Liidu institutsioonides kui ka oma ulatusliku toetusega Gruusiale.   

Kahtlemata ongi meie välispoliitiliseks missiooniks uues olukorras kompromissitu vastupanu osutamine mõnede teiste Euroopa riikide välispoliitikas (ning eelkõige suhtumises Venemaasse) ilmnevale reaalpoliitilisele lähenemisele. Nii käitudes ei osuta Eesti teenet ainult iseendale, vaid ka liidule tervikuna, sest eks ole Euroopa Liidu kui niisuguse asutamine ja edulugu algusest peale olnud seotud ikkagi idealismi ning vaimsete ja humaansete väärtustega, mitte materiaalse pragmatismi ja kõleda realismiga.   

2006. aastal kirjutasin Eesti välispoliitika kontseptsioonis muu hulgas: „Eesti peab ELis võtma endale ka julguse kritiseerida komisjoni ja teisi liikmesriike, kui hätta sattunud liikmeid üksmeelselt ja kollektiivselt ei toetata (nagu piirilepingu puhul Eestit või pilapildi skandaali puhul Taanit). See oleks teatud mõttes samm ka ühise välispoliitika suunas, millest kõik ju ometi nii meelsasti rääkida armastavad.”   

Lisagem nüüd, et sündmused Kaukaasias on eelöeldut arvestades veenvalt kinnitanud, et ühise välispoliitika kujundamist tuleb alustada kõige raskemast: suhetest Venemaaga. Siin liikmesriikide vahel konsensust saavutamata ei jõuta ka üldise ühise välispoliitikani. Kahtlemata jääb Eesti hääl üksinda selle saavutamiseks organisatsioonis liiga nõrgaks. Ent ega Eesti olegi selles küsimuses päris üksi. Võime täiesti selgelt markeerida mõttekaaslaste koalitsiooni, kuhu lisaks meile kuuluvad veel meie lõunanaabrid, Poola, Rootsi ja Suurbritannia. Selle koalitsiooni hääl on vägagi mõjukas ning mis kõige tähtsam: kõigi nimetatud riikide lähtepunktiks on just nimelt väärtuspõhine poliitika ning soov vältida Euroopa Liidu killustumist relativistlikul alusel.  

Vaatamata teatud aktiivsuse tõusule ja sihtide selginemisele meie europoliitikas tuleb ometi juhtida tähelepanu ka teatud vajakajäämistele. Kahjuks pole meie Euroopa suunal töötavate struktuuride vahel ikka veel piisavat koostööd ja infovahetust. Meie probleemiks on ju niigi meie väiksus. Seda on võimalik kompenseerida üksnes kõigi ELi suunal töötavate inimeste ja institutsioonide vahelise avatud teabevahetuse ning ettevõtmiste loomingulise ja paindliku koordineerimisega. See on ülesanne, mis peab selgelt jääma Välisministeeriumi ning meie ELi esinduse hooleks. Selleks on aga sealsetel töötajatel vaja eelkõige vabaneda teatud suletus- ning salatsusmaaniast.   

Kahjuks näeme veel liiga sageli, et EL pole mõne meie poliitiku jaoks palju enamat Euroopa abirahadest. Viimaste kasutamine on pahatihti aga sisepoliitilise võitluse tallermaaks. Olukorras, kus maailmamajanduses valitseb kriis, ja ELis võib täheldada teatud kõhklusi oma identiteedi ja eesmärkide suhtes, peame meie vaatlema organisatsiooni mitte kui eurodirektiividega nuumatud lüpsilehma, vaid kui Euroopa universaalset tasakaalumehhanismi ja kontinendi heaolu garanti. Et Euroopat just niiviisi käsitleda, peame tõusma kõrgemale väiklasest sendisaagimise mentaliteedist. Viimane omakorda eeldab sisepoliitilise konsensuse saavutamist meie põhimõttelises suhtumises Euroopa Liitu.   

Mida ma selle all silmas pean? Meil ei ole 1990. aastate keskpaigast alates juhtivate poliitiliste jõudude vahel olnud erimeelsusi küsimuses, kas me peaksime Euroopa Liitu kuuluma. Ent kõige selle juures tunnistagem siiski: ka ajal, kui käis liitumiseelne referendumikampaania, pöörasime ikka rohkem tähelepanu liitumise materiaalsetele aspektidele. Idee, mille nimel Euroopa integratsiooniprotsessi aastakümnete vältel edendatud on, jäi meie vaateväljas selgelt tagaplaanile. Ent just see idee: luua ühendatud  Euroopast demokraatia, rahu, stabiilsuse ja sotsiaalse õigluse turvaala, on tuum, mis kogu integratsiooniprotsessi liikuma lükkas.   

Aastal 2009 on meil juba väga raske ette kujutada, missugust eneseületust nõudis Euroopa liitumisprotsessi käivitamine kahe ja poole inimpõlve jooksul kolm verist sõda maha pidanud sakslastelt ja prantslastelt. Et seda vähegi endale silme ette maalida, elustagem endas hetkeks tundeid, mis valdavad meid, idaeurooplasi, veel praegugi seoses hiljutise kommunismiajaga. Selle taustal tunnetame ehk selgemalt, kui suure eneseületamisega pidid hakkama saama Euroopa Liidu asutavad isad ja nende selja taga seisvad vaenutsevad rahvad.   

Praegu, kui majanduskriis ähvardab riiklike pankrottidega lisaks Ida-Euroopa uutele liikmesmaadele ka nn vana Euroopa riike ja üha sagedamini kõlavad üleskutsed protektsionismile, tuleb meil see vahepealsesse tarbimismöllu uppunud idee Euroopa missioonist ja solidaarsusest uuesti fookusesse võtta.   

Mulle tundub, et Eestil on võimalus näidata, et ta mitte üksnes ei taha kuuluda, vaid ka kuulub tuumik-Euroopasse. Et ta kuulub nende Euroopa riikide hulka, kus ei vaadata asju päevapoliitiliselt, vaid tulevikuperspektiivis. Nii paradoksaalne kui see esmapilgul ka pole, aitab meid – ja kogu Euroopat – muu hulgas seesama uus naabruspoliitika. Sest seistes Euroopa jätkuva laienemise eest, seisame ka Euroopa kui idee jätkuva missiooni eest. Euroopa idealismi eest. On meie kõige otsesemates elulistes huvides, et Euroopa idee ja integratsioon ei manduks materialismi ja suurriikide reaalpoliitikasse. Niisugusel juhul muutub ka idee Euroopast kui õitsvast turvasaarest paratamatult üheks ajaloos ennegi esinenud utoopiatest.   

Eestis räägitakse praegu palju sellest, et kriis pole üksnes katsumus, vaid on ka võimalus. Räägitakse sedagi, et kriis annab meile võimaluse oma senist materialistlikku maailmapilti ümber hinnata ning uuesti üles leida need vaimsed ja moraalsed väärtused, mida vahepeal just nagu tarvis ei läinud. Täpselt seesama kehtib ka Euroopa kui terviku puhul. Siingi peame kriisi käsitlema kui puhastustuld, mis annab meile võimaluse – aga ka kohustuse – järele katsuda, kui suur on ikkagi meie usk ühisväärtustel seisvasse Euroopasse.   

Just seda pean ma silmas, kui räägin, et peame oma suhtumises Euroopa Liitu viima läbi teatud revisjoni. See revisjon peab panema kaalukaussidele nii meie materiaalsed kui ka ideelised huvid, nii meie privileegid kui ka kohustused ning tõstma esile selle, millel on hetkeline ja millel püsiv väärtus. Loomulikult peame oma poliitika kujundama lähtuvalt viimastest. Ja õhutama sedasama tegema kogu Euroopat.