USA mulluste presidendivalimiste eel ja ajal läbis vabariiklaste arutlusi punase niidina tõdemus, et maailmas isolatsiooni jäänud, siseriiklikult moraalikriisini ja majanduslikult seisakuni jõudnud Ameerika vajaks enda ülesäratamiseks uuesti Ronald Reaganit. Meest, kes 1970. aastate lõpul, kui ameeriklased põdesid sügavat Vietnami sündroomi ja Watergate’i afääri pohmelust ning näisid välispoliitikas järjest loovutavat positsioone Nõukogude Liidule, suutis oma seljataha koondada vabariiklaste ja konservatiivide kõik arvukad tiivad ja rühmitused ning viia nad võidule.    

Veelgi enam, just Reagan oli see mees, kes taastas USA rahvusvahelise autoriteedi ning ameeriklaste eneseusu – ülesanded, mis seisavad kogu oma teravuses USA praeguste juhtidegi ees.   

Seepärast on lausa üllatav, et eesti keeles pole siiani ilmunud ainsatki – ei populaarset ega akadeemilist – käsitlust sellest 20. sajandi suurmehest. Kirjastus Olion on selle vea õnneks parandanud. Paul Kengori „Ristisõdija Ronald Reagan ja kommunismi kokkuvarisemine” toob meile Reagani kui USA ajaloo ühe suurima presidendi portree 430-leheküljelise monograafia näol koju kätte.   

Kengor tõdeb, et kogu oma tegevuse mastaapsuses ja murrangulisuses tugines Reagan ometi väga lihtsatele ja tervemõistuslikele lähtealustele. Reagan leidis kõigepealt, et selleks, et Ameerika uuesti suureks teha, tuleb taastada ameeriklaste moraal. Näidata neile, et just USA oma demokraatia, kodanikuvabaduste, inimõiguste ja vaba turumajandusega on määratud kommunismi ekspansiivse surve all vankuvat maailma päästma. Et just see missioon – ristisõda – on Ameerika moraalseks kohustuseks. Teiseks tuli taastada Ameerika majanduslik võimsus. Ning kolmandaks – esimesest ja teisest tulenevalt – tuli muuta USA sõjaliselt võimsamaks kui Nõukogude Liit.   

Praegu me teame, et Reagan tuli kõige sellega toime ja just tänu temale seisis USA 1991. aasta lõpuks, kui pool sajandit kestnud külm sõda lõpule jõudis, vaieldamatu liidrina kõigi vabade riikide eesotsas.  

Ent Kengor toob oma raamatus välja veel ühe detaili, mille olemasoluta poleks USA – ja Reagani enda – triumf olnud ehk nii täielik. Nimelt Ronald „Dutch” Reagani usu endasse ja oma missiooni. Vahest kõige liigutavamalt tuleb see esile ülestunnistuses, mille president tegi pärast 1981. aasta atentaati. Lamades haiglas, kus keegi veel kindlalt öelda ei osanud, kas president jääb ellu või mitte, ütles Reagan tema juures viibivale sõbrale: „Jumalal on minu elu jaoks plaan ja ma tahan selle leida”.   

Reagani plaani teostumise tulemuseks oli maailma kardinaalne ümberkujunemine ja muu hulgas ka Eesti vabanemine Nõukogude ikkest.   

Paraku peame praegu tõdema, et Reagani pärandi puhul räägitakse palju küll tema reaganoomikast, hoopis vähe rõhutatakse aga tema revolutsiooni vaimset mõõdet: moraalsust ja usklikkust. Just see oli kogu tema algatuse nurgakivi, millele ehitati üles USA majanduslik ja sõjaline võimsus, mitte vastupidi.