Sellest mõttemallist on kramplikult kinni hoitud ka siis, kui Kreml järjekindlalt ja näitlikult rakendas äärmuslikke abinõusid riigi massiteabevahendite, regioonide, aga ka valitsusväliste organisatsioonide (kaasa arvatud kõige autoriteetsemad Lääne struktuurid) ja Lääne ärimaailma liidrite vastu – kui need ei tahtnud vastuvaidlematult omaks võtta Kremli mängureegleid (näiteks juhtum British Petroleumiga). Enesepettusest kardeti loobuda isegi siis, kui Moskva võttis tarvitusele riikliku terrorismi (Jandarbijevi ja Litvinenko tapmine), taaselustas Stalini isikukultuse ja tšekistliku ideoloogia, tühistades sellega 1990. aastate arglikud destaliniseerimiskatsed.
„Selleni ei minda”-väidete saatel on Moskva algatanud rahvusvahelise ekspansiooni ning klopsinud kokku kõige jultunumate jõudude ja režiimide alliansi. Taas on aktiveeritud „kolmandas maailmas” juba NSVLi ajal rajatud ekstremistide võrgustikud. Venemaa on jõudnud endalt maha raputada peaaegu kõik rahvusvahelised piirangud sõjalise julgeoleku vallas ning asunud hõlvama Arktika ja teiste planeedi piirkondade ressursse.
Venemaa Gruusia-vastase agressiooni alguses sattus välismaa ekspertide ja poliitikavaatlejate seltskond hämmingusse: „Kus on siis Kremli pealetungi piir ja mis on selle ratsionaalne seletus?” Selle all peetakse silmas tänapäevaste euroopalike normide või vähemalt „pragmatismi” otsingut, mida omistatakse Hiina autokraatiale. Heatahtlike Moskva käitumise seletajate viimseks argumendiks näib olevat Vene eliidi kasumiahnus: „Nad tahavad suurt raha ja see sunnib neid reeglitest kinni pidama.”
Samas on Putini valitsemisajal juba kui palju kordi ilmsiks tulnud „vene unikaalsus”, mis asub lõpmata kaugel nii Euroopast kui ka pragmatismist. Kreml valab kergelt ja hoolimatult omaenda alluvate verd, et „säilitada Venemaa” ja seejärel see „jalule aidata”. Kaasmaalaste elu ja nende põhiõigused on Kremli väärtuste skaalal pretsedenditult madalal. Nii uppus allveelaev „Kursk”, nii „vabastati” Dubrovka ja Beslani pantvangid ja nii kasvavad kaotused Tšetšeenias, kus Venemaa on ametlikult omaks võtnud 180 000 hukkunut.
On juba päevselge, et reþiim astub peatumatult üle mis tahes normidest ja piiridest, et kinnitada oma niigi ebalegitiimset võimu ja kasvatada omastatud rikkusi. Niisugune käitumine lõi hinge kinni isegi hilissovetlikel aparaaditöötajatel. KGB eksjuht Vladimir Krjutškov ütles enne oma surma, viidates riiklikule terrorile ja hingematvale sotsiaalsele segregatsioonile Venemaal: „Putinil ja teistel tuleb ükskord oma tänaste tegude eest vastust anda.”
Paljud välismaalased aga kippusid neid üleskutseid mõistusele seostama impeeriumijärgsete kohanemisraskuste ja vajadusega riigis kord majja lüüa. Ja kuidas sa kaitsedki vene lihtinimest, kes talub oma juhtide niisugust suhtumist üpris vaikselt?
Kõigile vastuvõetav kahju
Muidugi ei ole Lääne valitsused kohustatud loendama vene laipu ja kerjuseid sama hoolsalt kui enda omi. Kuid Moskva poolt süstemaatiliselt elluviidava omaenda elanikkonna valikulise hävitamisega ei tohiks nad leppida ei moraali ega rahvusvahelise õiguse seisukohast. Veel vähem tohiksid nad levitada Kremli väärstatistikat vägivaldsete surmade asjus. Ajal, kui Tšetšeenias kantud kaotuste ulatus oli juba ametlikult omaks võetud ja avalikustatud, esitas Londoni ülimalt autoriteetse Impeeriumi Sõjamuuseumi piirkondlike konfliktide osakond endiselt Moskva propaganda poolt ettesöödetud andmeid: kolm tuhat inimest.
Vene ja Lääne mentaliteedi asjatundjad Viktor Suvorov ja Vladimir Bukovski väidavad, et asi on sügavalt juurdunud šovinismis, mis deformeerib isegi haritud Lääne publiku reageeringut Vene reaalsusele. Seetõttu ei salligi Venemaa ladvik kumbagi kirjanikku, kes avavad tänapäeva ajaloo tundmatuid lehekülgi. Vene poliitiline eliit väldib piinlikke tõdesid ümbritseva maailma ja iseenda kohta, eriti siis, kui tõde tuleb vene rahvusest kriitikute suust.
Alamate ükskõiksus oma eluliste õiguste vastu on samal ajal Vene sõjalise strateegia võtmeressursiks. Seepärast ongi Venemaa kindralid immuunsed NATO sõjalise vaoshoidmise argumentide suhtes. Erinevalt Lääne kolleegidest ei karda nad sugugi suuri elavjõu ja tsiviilelanikkonna kaotusi. Nii oli Stalini ajal, nii on ka nüüd. Küsitluste järgi püsib Stalini populaarsus rahva seas endiselt kõrgel – tähendab, ka meetodid on piisavalt vastuvõetavad.
Strateegiline tasakaal, mida Lääs on püüdnud NSV Liiduga võidurelvastumise käigus saavutada, ei ole laias laastus kunagi toiminud. NATO kindralstaabile on ikka jäänud selgusetuks, kust jookseb Kremli jaoks „vastuvõetamatu kahju” piir. Kaotuste suhe Teises maailmasõjas ning nõukogude võimude barbaarne suhtumine oma haavatutesse ja invaliididesse on näitlikult tõestanud, et siin ei toimi ükski standardne kriteerium ega koefitsient. Samas oli hästi teada, et nõukogude ladvik on rajanud endale ja oma lähikondsetele riigi eri piirkondades mitu maa-alust linna, kus saaks kuude kaupa oodata, kuni tuumasõja järgne kiirgussaaste kosmosesse hajub.
Neid ülilinnu on viimastel aastatel moderniseeritud, mis peaks objektiivselt veelgi kindlustama praeguse juhtkonna usku oma isiklikku tulevikku.
Sõjaväelased on haaranud võimu kodus, naabrite ja liitlaste juures
Tänane Venemaa Föderatsioon pole sõjalise võimsuse poolest sugugi nõrgem kui endisaegne NSV Liit, mõnes mõttes isegi tugevam. Strateegiline tuumaarsenal on alles. Pärast islami enesetapjate rünnakut USA-le 2001. aasta septembris võib eeldada, et Moskva liitlaste ringi kuuluvad terroristlikud rühmitused on strateegilist kaalu isegi juurde saanud.
Paar päeva pärast terrorirünnakut NATO staabi peakorterile Brüsseli lähedal, kus vahetpidamata toimusid mitmesugused läbirääkimised, peatasime „käigu pealt” ühe „reaalsetest” funktsionääridest, kes sealsamas ütles välja, mida ta arvab Al Qaeda ja Bin Ladeni isiklikust rollist: „See on teispool nende intellektuaalseid võimalusi”.
Kremlile piisab tavajõududest, et Euroopa naabreid hirmu all hoida. Kusjuures kogu alliansi ilmsele konventsionaalsele üleolekule viidates ähvardab Moskva esimesena tuumalööki anda, püsides ise jätkuvalt maailmas juhtival kohal mittestrateegiliste tuumalaengute arvu poolest. Vene võimude ettearvamatu käitumise ja ebaselge personaalne kontroll „punase tuumanupu” üle muudab varemetest tõusnud „kurjuse banaanivabariigi” hullemaks kui „kurjuse impeeriumi”.
Venemaa Föderatsiooni riigimasin on küll NSV Liidu aegsest territooriumi poolest väiksem, kuid tsentraliseerituse poolest juba sellega võrdne. Võimustruktuurid ise on ülimalt konsolideeritud. Lisaks on Venemaa nüüd vaba „liiduvabariikideks lagunemise” riskist.
Vene vägilased: rahandusminister Aleksei Kudrin, asepeaminister Igor Suvalov ja peaminister Vladimir Putin. Foto: Scanpix
On veel üks suur erinevus. Pärast Tšetšeenia sõdasid toimus Venemaal võimu ümberjagamine sõjaväelaste kliki kasuks, mis võttis Kremli pantvangi ja manipuleerib sellega. Veelgi hullem, Kaukaasias ja teistes konfliktipiirkondades on Vene sõjaväelased omandanud praktilised poliittehnoloogiad, muutudes niimoodi aktiivseteks ja ajuti ka kulissidetagusteks niiditõmbajateks kogu Venemaa võimusüsteemis, kaasa arvatud majandus, massiteabevahendid ja propaganda. Midagi sellist pole selles riigis varem olnud.
Sellisel määral pole sõjaväelased kunagi NSV Liitu juhtinud. Stalin hoidis sõjaväelasi ohjes ja reguleeris omamoodi, NLKP Keskkomitee ja KGB hoidsid neid enam-vähem vaos kaugeleulatuva kontrolli abil. NSV Liidus ei olnud sõjalist diktatuuri. Praegu toimuv on sellest hoopis kavalam ja ohtlikum.
Niikaua kuni Ukraina publik naudib hardalt vaheldumisi popmuusikaga Surkovi-Pavlovski köögist pärit Moskva politoloogilist loba, on Venemaa peamiseks ajukeskuseks ammu saanud Peastaap ja selle Luure Peavalitsus. Sealt pärinevad Venemaa sise- ja välispoliitika põhilised meetodid ja kontseptsioonid. Sinnasamasse koondub ka praeguse režiimi poliitiline tahe.
Peastaabi analüütikute poolt levitatavate ideede seas on kõige iseloomulikum nn difusioon. Selle järgi pole Venemaal kaasaegses maailmas vaja püüelda territoriaalse laienemise ja ühiskonnamudelite levitamise poole, vaid peaasi on oma käes hoida kriitilise tähtsusega võimuhoobasid ja üldist strateegilist konteksti. Siis jäädakse tõelisteks peremeesteks ka juhul, kui ameeriklased sisenevad postsovetlikesse riikidesse.
Just Peastaabi initsiatiivil ja sõjaväe eriteenistuste jõududega laiendab Moskva nõukogulikke positsioonide Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Seda tehakse jõuliselt ja sihikindlalt, põdemata Lääne reageeringu pärast. Kõigepealt võetakse kontrolli alla kohalikud jõustruktuurid, luuakse sild „kolleegidega” ning seejärel kaasatakse kõik ülejäänu.
Viktor Suvorovi ja teiste teostest teame, et just GRU ässitas Kremlit 1950. aastatel võitlusse maailma energiaressursside eest, nähes selles juba kümneid aastaid varem globaalse situatsiooni juhtimise mehhanismi.
Sellel globaalsel „difusioonil” on eesmärk, liitlased, satelliidid. Kuid on ka sise- ja välisvaenlasi, keda tuleb kohelda, nagu sõjaväelasele kohane.
Sellisel määral pole sõjaväelased kunagi NSV Liitu juhtinud. Stalin hoidis sõjaväelasi ohjes ja reguleeris omamoodi, NLKP Keskkomitee ja KGB hoidsid neid enam-vähem vaos kaugeleulatuva kontrolli abil. NSV Liidus ei olnud sõjalist diktatuuri. Praegu toimuv on sellest hoopis kavalam ja ohtlikum.
Niikaua kuni Ukraina publik naudib hardalt vaheldumisi popmuusikaga Surkovi-Pavlovski köögist pärit Moskva politoloogilist loba, on Venemaa peamiseks ajukeskuseks ammu saanud Peastaap ja selle Luure Peavalitsus. Sealt pärinevad Venemaa sise- ja välispoliitika põhilised meetodid ja kontseptsioonid. Sinnasamasse koondub ka praeguse režiimi poliitiline tahe.
Peastaabi analüütikute poolt levitatavate ideede seas on kõige iseloomulikum nn difusioon. Selle järgi pole Venemaal kaasaegses maailmas vaja püüelda territoriaalse laienemise ja ühiskonnamudelite levitamise poole, vaid peaasi on oma käes hoida kriitilise tähtsusega võimuhoobasid ja üldist strateegilist konteksti. Siis jäädakse tõelisteks peremeesteks ka juhul, kui ameeriklased sisenevad postsovetlikesse riikidesse.
Just Peastaabi initsiatiivil ja sõjaväe eriteenistuste jõududega laiendab Moskva nõukogulikke positsioonide Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Seda tehakse jõuliselt ja sihikindlalt, põdemata Lääne reageeringu pärast. Kõigepealt võetakse kontrolli alla kohalikud jõustruktuurid, luuakse sild „kolleegidega” ning seejärel kaasatakse kõik ülejäänu.
Viktor Suvorovi ja teiste teostest teame, et just GRU ässitas Kremlit 1950. aastatel võitlusse maailma energiaressursside eest, nähes selles juba kümneid aastaid varem globaalse situatsiooni juhtimise mehhanismi.
Sellel globaalsel „difusioonil” on eesmärk, liitlased, satelliidid. Kuid on ka sise- ja välisvaenlasi, keda tuleb kohelda, nagu sõjaväelasele kohane.
Vastust teatakse vaid NATOs
Ülaltoodu valguses Lääs eksib, kui arvab, et Vene ladvikut saab mõjutada nende kasumite haavatavuse kaudu. Õigusriigi, kodanikuõiguste ja omandiõiguse tagatiste puudumine Venemaal tähendab, et seal puudub majandus selle tavalises mõttes. Selle asemel on ressursside ja hüvede tsentraliseeritud jaotamine, mis ei saa olla keskvõimu amortisaatoriks ja vastukaaluks. „Jukose”, metallurgiakontserni „Metšeli” ja paljude teiste juhtumid on sellele piisavaks kinnituseks.
Läände paigutatud Vene kapital ei suuda sugugi Vene kindraleid vaos hoida. Venelased on jõudnud integreeruda liiga sügavalt kõigisse Lääne majanduse pooridesse, selleks et sealsed valitsused söandaksid tõsiseid sanktsioone rakendada. Pealegi ei määra Lääne demokraatiad maailmas veel kaugeltki kõike: hiinlased ja araablased ostavad Venemaalt suvalises koguses toorainet või relvi ja müüvad vastu kõike vajalikku.
Venemaa on Läänele Gruusias „punase joone” tõmbamisel kindel, et tema enda jaoks niisugust „punast joont” kusagil maailmas ei eksisteeri. Lääs on omadega hiljaks jäänud. Kas Gruusia kujuneb USA jaoks uueks Pearl Harbouriks – katastroofiks, mis mobiliseerib vasturünnakule? Või oodatakse taas kord niikaua, kuni kostab sõjahüüd „Tora! Tora!” („Tiiger! Tiiger!”) Vastust teatakse vaid NATOs.
Ülaltoodu valguses Lääs eksib, kui arvab, et Vene ladvikut saab mõjutada nende kasumite haavatavuse kaudu. Õigusriigi, kodanikuõiguste ja omandiõiguse tagatiste puudumine Venemaal tähendab, et seal puudub majandus selle tavalises mõttes. Selle asemel on ressursside ja hüvede tsentraliseeritud jaotamine, mis ei saa olla keskvõimu amortisaatoriks ja vastukaaluks. „Jukose”, metallurgiakontserni „Metšeli” ja paljude teiste juhtumid on sellele piisavaks kinnituseks.
Läände paigutatud Vene kapital ei suuda sugugi Vene kindraleid vaos hoida. Venelased on jõudnud integreeruda liiga sügavalt kõigisse Lääne majanduse pooridesse, selleks et sealsed valitsused söandaksid tõsiseid sanktsioone rakendada. Pealegi ei määra Lääne demokraatiad maailmas veel kaugeltki kõike: hiinlased ja araablased ostavad Venemaalt suvalises koguses toorainet või relvi ja müüvad vastu kõike vajalikku.
Venemaa on Läänele Gruusias „punase joone” tõmbamisel kindel, et tema enda jaoks niisugust „punast joont” kusagil maailmas ei eksisteeri. Lääs on omadega hiljaks jäänud. Kas Gruusia kujuneb USA jaoks uueks Pearl Harbouriks – katastroofiks, mis mobiliseerib vasturünnakule? Või oodatakse taas kord niikaua, kuni kostab sõjahüüd „Tora! Tora!” („Tiiger! Tiiger!”) Vastust teatakse vaid NATOs.
TAUSTAKS
Vladislav Surkov – Vene presidendi administratsiooni ülem, peetakse üheks Kremli peaideoloogiks. “Kontrollitud demokraatia” kontseptsiooni autor. Gleb Pavlovski – vene politoloog.
GRU –Vene sõjaväeluure.
Artikli originaal: http://www.obozrevatel.com/news/2008/8/26/255012.htmAUTORISTMarina Kalašnikova on Vabakutseline ajakirjanik, Moskva
