Kaks töörežiimi
 
Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel (ENPA) on kaks päris erinevat tööreþiimi. Üks asi on käia neli korda aastas Strasbourgis Assamblee istungitel, osaleda komiteede töös, hääletada ja vahel harva ka sõna võtta. Nii töötab õieti enamik selle suure kogu saadikutest, kus Eesti oma kuue esindajaga moodustab vähem kui ühe protsendi kogu koosseisust.
 
Mina sattusin 2004. aastal teise olukorda, kui mind valiti Aserbaidžaani poolt Euroopa Nõukogu ees võetud kohustuste järelevalve raportööriks. Keset kõige kuumemat suve sõitsin siis koos Andreas Grossiga esimest korda Bakuusse. Selliseid raporteid tehakse kahekesi. Gross oli juba kolm aastat raportöör olnud, mina pääsesin esimest korda Strasbourgi koosolekute ja glamuursete vastuvõttude kõrvalt välitööle. Nüüd olen sellistel missioonidel käinud rohkem kui kümme korda, mul on Grossist alates juba kolmas kaasraportöör ning praegu valmistan Aserbaidžaani kohta ette viiendat raportit. Lisaks olen kahel korral esitanud raporti Valgevene kohta.
 
Pärast Andreas Grossi Šveitsist, kes nüüd juhib ENPA sotsiaaldemokraatide rühma, ja Tony Lloydi, kellest sai leiboristide fraktsiooni esimees Briti parlamendis, on Andres Herkeli kaasraportööriks Aserbaidžaanis omaaegse Bulgaaria kommunistliku partei juhi Todor Živkovi lapselaps Jevgenia Živkova. Kaasraportöörid kuuluvad alati eri parteirühmadesse. Pildil Herkeli ja Živkova pressikonverents Bakuus 7. veebruaril 2007. Foto: Euroopa Nõukogu


Ometi on just too esimene käik mulle teravalt meelde jäänud. Mäletan hiliste õhtutundideni kestnud kohtumisi ning inimesi, kes tulid Grossi kui väljamaa imetegija juurde paber näpus, et mõnele probleemile lahendust leida. Peamiselt oli tegemist mõne vangistatu sugulasega. Mõtlesin tookord, et upun sellesse infotulva, mis igalt poolt meieni jõudis ja mille korrastamiseks polnud ühest kohast teise kiirustades sugugi aega. See oli erakordne muljeterohkus: vangis ja vabaduses opositsioonijuhid, uhketes kabinettides president ja ministrid ning armetus olukorras Karabahhi põgenikud. Ega ülejäänud reisidki pole olnud vähem värvikad, vahe on vaid selles, et olukorrad ja inimesed on saanud tuttavaks ja mõne probleemi lahendamatus kahjuks samuti.
 
Euroopa Nõukogu roll
 
Lõpuks sünnivad neist käikudest raportid, sünnib poliitika. Riigile läheb vägagi korda, kuidas Euroopa Nõukogu olukorda hindab. Ja kui Euroopa Nõukogu mõne probleemi ees silma kinni pigistab, siis läheb see selgrootus korda nendele, kes režiimi pärast kannatavad.
 
Võiks ju küsida, et milleks selliseid raporteid vaja on? „Mis see meie asi on, Eesti osas lõpetati järelevalve enam kui kümme aastat tagasi?” Üks võimalus on tõesti selline, et pärast probleemi enda kaelast ärasaamist oleme vait ja vagurad – ei sekku ega tõmba endale tähelepanu. Selline kapseldumine pole siiski vastutustundlik ega vasta pikas vaates ka meie rahvuslikele huvidele. Õnneks on Eesti riik valinud teise tee, asudes aktiivselt toetama uusi demokraatiaid ja üleminekureforme eri riikides.
 
Maksusüsteemi või majandusreformide nõustamisel pole Euroopa Nõukogust suuremat abi. Küll aga on ta oluline instrument inimõiguste ja demokraatia tagamiseks. Eriti tahan nimetada Inimõiguste Kohut, aga ka näiteks nn Veneetsia komisjoni, mis nõustab liikmesmaid riigiõiguse küsimustes. Parlamentaarsel Assambleel on eriline roll. Ta teeb otsused riikide vastuvõtmiseks, veab kohustuste täitmise järelevalvet ja käsitleb teravaid poliitilisi küsimusi.
 
Assamblee juhtimine
 
ENPA juhtimisega seotud küsimuste esiletõus peegeldab kõige ehedamalt neid muutusi, mida Euroopa Nõukogu on pärast Berliini müüri langemist läbi teinud. Lisandunud on tohutu hulk riike – kõigepealt kobedamad Ida-Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, hiljem mitmed SRÜ riigid ja hulk probleemseid Balkani riike. Ühelt poolt on kasvanud probleemsete riikide hulk, teiselt poolt on põhivabaduste olukord mõnes liikmesriigis viimaste aastatel ka selgelt halvenenud.
 
Kõik see on tekitanud teatud ringkaitse ning katsed seni kehtinud standardid alla lasta. Lisaks on Lääne-Euroopa poliitikute hulgas alati olnud neid, kes kas naivistlikel või kes teab millistel pragmaatilistel kaalutlustel on valmis mõnele riigile, näiteks Venemaale, järeleandmisi tegema. Seega võitlevad assamblee sees pidevalt kaks lähenemist – rangelt väärtuspõhine ja too teine, mis püüab kriitikahambad siledaks lihvida.
 
Kui vaadata assamblee senist ajalugu, siis on juhtivad ametikohad, eeskätt presidendi ja peasekretäri oma, ikka läinud Lääne-Euroopa vanadesse liikmesriikidesse. Peale selle on need võtmepositsioonid kuulunud peamiselt Euroopa Rahvaparteile ja sotsiaaldemokraatidele, kuid ka liberaalidele. Euroopa Demokraatide Rühm (EDG) ja vasakpoolsed pole seni löögile saanud. Eriti EDG on viimasel ajal jõudsalt kasvanud, nimelt SRÜ ja Ida-Euroopa riikide parteide arvel, keda ideoloogiliste küsitavuste tõttu pole Euroopa Rahvaparteisse vastu võetud.

 
Veebruar 2008. ENPA liberaalide fraktsiooni esimees Andreas Gross vestleb Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei esimehe Vladimir Žirinovskiga. Žirinovski kandideeris viimastel valimistel ka Venemaa presidendiks, kuid jäi alla Kremli favoriidile Dmitri Medvedjevile. Foto: Scanpix

 
Tuleb tunnistada, et nagu Euroopa Parlamendis nii käib ka ENPA-l tippametikohtade täitmine nomenklatuurse protseduuriga, kus parteirühmad positsioonid omavahel ära jagavad. Sisulise kaaluga valimised toimuvad pigem parteirühmade sees. Presidendiks või peasekretäriks on lootust saada parteirühmade valitud esimeestel. Vastavalt rühmadevahelisele kohajaotusprogrammile valitakse rühma sees komisjonide ja aseesimeeste kandidaadid, kes seepeale vääramatu jõuga vastava koha ka saavad.
 
Margeloviga ja ilma
 
Rotatsioonisüsteem hakkas kinni jooksma, kui valitsemisjärg lähenes EDG-le ja selle juhile Mihhail Margelovile. See olnuks esimene võtmepositsioon endise sotsialismileeri riigile, pealegi olukorras, kus inimõiguste ja demokraatia olukord Venemaal on järsult halvenenud. Pigem nägi väärtuspõhine lähenemine selles olukorras ette vajadust juhtida teravalt tähelepanu olukorrale Venemaal. Seetõttu kujunes olukord, kus oli ilmne, et Margelov ei jää ainsaks kandidaadiks ENPA presidendi kohale. Plaanivälise „musta hobuse”, kellena kuluaarides kaaluti mitut assambleel laialt tuntud saadikut, välja toomine ja valituks osutumine oleks aga lagundanud parteirühmade juhtide vahel sõlmitud kohajaotusleppe muud osad.
 
Nii lihtne oligi mehhanism, mis tõi Margelovi asemel uueks ENPA juhiks sotsiaaldemokraatide rühma juhi José Maria de Puigi. Rotatsiooni rühmade vahel alustati teisest kohast, formaalseks põhjenduseks toodi assamblee töökorra muutmine. Muu hulgas lühendati presidendi ametiaega kahele aastale ja tore oli alustada sotsidega. Margelovi probleem võib aga uuesti esile tõusta juba vähem kui kahe aasta pärast. Vahepeal tõuseb Rahvapartei või liberaalide rühma juht peasekretäriks ja siis on voor taas EDG juhi käes. EDG-s olevad mõjukad briti konservatiivid pole andnud vähimatki märki sellest, et nad sooviksid ENPA juhi kohal näha kedagi teist peale Margelovi.
 
Seega on olukord keeruline, kuid Eesti ei tohi ENPA-le käega lüüa. ENPA on eriti uute demokraatiate jaoks väga oluline rahvusvahelise poliitika instrument. Paljus sõltub ENPA töövõime aga sellest, kes ja kuidas organisatsiooni juhib.
 

TAUSTAKS

Herkelil kompvek taskus, kuid etteheide keelel
ajalehest „Jeni Musavat” 10.02.2008.
Famil Džäfärli
Tõlkinud Vidadi Mamedov

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Aserbaidžaani raportöör Andres Herkel kohtus teisipäeval poliitvangidega. Etteheitvad sõnad, millega ta selle kohtumise käigus pöördus valitsuse Euroopa saadiku Sämäd Seidovi poole, näitasid, milline häbivääne olukord on meie riigis mitte ainult inimõiguste, vaid ka teiste väärtushinnangute vallas. Kuulda neid sõnu välismaalase suust on väga raske ja häbistav. Aga mis teha, see on kannatuste reaalsus, milles me elame – Aserbaidžaani reaalsus.
 
Herkel kohtus vanglas rahvuskangelase Rasim Äkbäroviga. Nähes Rasim Äkbärovi olukorda, väljendas eestlasest saadik oma negatiivset suhtumist väga originaalse ja ootamatu žestiga. Herkel võttis taskust kompveki, näitas seda Sämäd Seidovile ja ütles: „Selle kompvekipaberi peal on Eesti rahvuskangelase pilt. Meie armastame oma kangelasi sedavõrd, et toodame nende auks isegi kompvekke ja maiustusi. Teie aga lasete oma rahvuskangelastel vanglas mädaneda.”
 
Mina ei heida Herkelile ette seda žesti ja neid sõnu. Herkeli kibedat hukkamõistu, tapvat irooniat ja pilget pean pöördumiseks mitte ainult austatud Seidovi, vaid ka enda, kogu meie ühiskonna, meie rahva ja valitsuse poole. /---/
 
Andres Herkeli kommentaar:
 
Tegelikult olid mul kotis šokolaaditahvlid iga poliitvangi jaoks, kellega kohtusin. Teadsin muidugi, et Äkbärovit austatakse Karabahhi sõja kangelasena. Valisin talle kotis sorides Kalevipoja, mitte Linda, ja natuke ma toda Kalevipoja pilti seletasin tõesti. Võib öelda, et ajakirjanikud tegid šokolaadist väikse kompveki, aga minu sõnadest suure „loo“. Palju inimesi meie kohtumise juures ei olnud, ajakirjanikke ammugi mitte. Kes teab, kust see jutt ringlema läks. Eks legendid tekivadki müstiliselt, aga pisut on neis tõtt ka.
Rasim Äkbärov tuleks vabastada juba arvestades tema väga halba tervislikku seisundit.