Ennetähtaegsed parlamendivalimised, mis Itaalias 13. ja 14. aprillil aset leidsid, kuuluvad vaieldamatult Euroopa Teise maailmasõja järgse ajaloo tähelepanuväärsemate hulka. Lisaks üllatusele, mis nimetatud valimistel seisnes väikeparteide ebaedus ja rahvusmeelse Põhjaliiga edus, rabas nii itaallasi kui ka rahvusvahelisi vaatlejaid see, et esimest korda Itaalia Vabariigi väljakuulutamisest 1948. aastal jäid parlamendi ukse taha kommunistid.
 
Veel eelmise, Romano Prodi vasaktsentristliku valitsuse ajal kuulus kommunistide esindajale parlamendi esimehe koht. Nüüd tuli neil oma senisele 84 saadikukohale aga hüvasti öelda.
 
Pärast Teist maailmasõda olid nii Benito Mussolini kui ka Itaalia okupeerinud sakslaste poolt taga kiusatud kommunistid kuulunud rahva lemmikute hulka. Seda eelkõige põhjusel, et sõja ajal olid just nemad näidanud ennast kõige sitkemate vastupanuvõitlejatena. Kommunismi rahumeelse võimuletuleku oht on olnud Itaalias koguni sedavõrd reaalne, et ülejäänud poliitilised jõud moodustasid USA toetusel mõttekaaslaste koalitsiooni, kus valitses konsensus kommunistide valitsusse mittevõtmise küsimuses.
 
Kommunistide populaarsus jätkus 1970. aastate lõpuni ja külma sõja lõppedeski õnnestus Itaalia kommunistidel imagot muutes oma langustrendi pidurdada. Samas – tüliseemned radikaalsete trotskistide, stalinistide ja pigem tsentrisse nihkujate vahel olid külvatud ja selle tulemusena hakkasid emaparteist lahku lööma väiksemad grupid, kes moodustasid nišiparteisid. Suurimaks löögiks kommunistidele oli kindlasti aga kiiresti populaarsust kogunud vasaktsentristliku Demokraatliku Partei loomine.
 
„„Berliini müür” on lõpuks langenud ka Itaalias,” kommenteeris kommunistide suurkaotust üks Itaalia vaatleja. Selle seisukohaga saab üksnes nõustuda.