Ettekanne Konrad Adenaueri Fondi korraldatud Euroopa ümarlaual Wilton Park’is 16. juunil 2007        

Vaieldamatult on Prantsusmaa uue riigipea jaoks esmatähtis lahendada Euroopa põhiseaduse lepingu kaks korda läbikukkunud hääletusest tingitud institutsiooniline kriis. Prantsuse president ei olegi kunagi varem nii selgelt Euroopa asja eest väljas olnud, eriti veel oma ametiaja alguses. „Prantsusmaa on taas Euroopas!” Just selle söaka sõnumi saatis Nicolas Sarkozy juba oma võiduööl. On märkimisväärne, et ta esitles end kohe kui eurooplast, mitte pelgalt kui Prantsusmaa juhti. Veel enne ametisse vannutamist 16. mail Elysée lossis pidas ta hulga kohtumisi oma Euroopa kolleegidega, et veenda neid suhteliselt ambitsioonika Euroopa põhiseaduse lepingu asemel nõustuma „lihtsustatud lepinguga”, mis teeks otsuste tegemise 27 liikmesriigi vahel oluliselt hõlpsamaks. Erinevalt Euroopa lepingute puhul muidu kehtinud salajaste läbirääkimiste traditsioonist püüdis Sarkozy neid kohtumisi pidada avalikult.   

Nicolas Sarkozy arutas kõnealust teemat Tony Blairiga veel enne presidendiks saamist ning pärast valimiste võitu lendas ta kohe Berliini kohtuma Angela Merkeliga, kes oli siis Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja. Paar päeva hiljem sõitis ta Brüsselisse, et kohtuda Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barrosoga ning Belgia peaministri Guy Verhofstadtiga. Ta veenis „lihtsustatud lepingu” poolt olema ka Itaalia peaministri Romano Prodi, ning Hispaania peaministri José Luis Zapatero. 14. juunil oli ta Poolas külas president Lech Kaczyñskil ning peaminister Jarosùaw Kaczyñskil, et võita nende poolehoid tulevases lepingus määratletud uuele hääletuskorrale. Teadupärast annab Euroopa põhiseaduse leping oma praegusel kujul 40 miljoni elanikuga riikidele nagu Poola ja Hispaania peaaegu sama suure mõjuvõimu kui Saksamaale, kus on 82 miljonit elanikku, ning just seepärast on uusi hääletusreegleid muudetud demograafiat arvesse võttes. Oluline on seegi, et Prantsuse president on kutsunud Gordon Browni üles loobuma oma „iganenud” vaadetest Euroopale ning lihtsustatud lepinguga nõustuma, et edendada Euroopa ühtelõimumist.   

Nicolas Sarkozy kuulub uude põlvkonda, kelle jaoks Euroopa on ühtaegu nii tõsiasi kui ka valik. Seepärast tegid nii tema kui ka kaks teist presidendivalimiste põhikandidaati oma programmides konkreetseid ettepanekuid Euroopa kohta, olgugi et Euroopa polnud kaugeltki valimiste põhiteema. Sarkozy oli aga ainus, kel oli piisavalt julgust, et esitada parlamendile vastuvõtmiseks uus, kuigi lihtsustatud leping seda rahvahääletusele panemata.   

Me ei tea, kas järgmine ülemkogu saavutab lepingu suhtes üksmeele. Me ei tea, kas kõik 27 liikmesriiki – nii need, kes on põhiseaduse lepingu ratifitseerinud (18 riiki), kui ka need, kes seda ei ole teinud – nõustuvad uue lepingu läbirääkimistega. Kuid me teame nüüd, et põhiseaduse lepingu tagasilükkamine tulenes „pigem kontekstist kui tekstist”. Prantsuse üldsuse tugev toetus Sarkozy Euroopa-poliitikale tõestab, et 29. mail 2005, kui põhiseaduse leping Prantsusmaal läbi kukkus, sai kogu Euroopast poliitiline mäng.   

Kuid ikkagi: kas Prantsuse valitsus hakkab oluliselt muutma Prantsusmaa Euroopa-poliitikat? Teisisõnu, kas president Sarkozy esindab uut Euroopat? Milline on tema nägemus Euroopast? Mul on sellele küsimusele kaks vastust. Esiteks on Sarkozy pragmaatik, kes ei taotle võimatut. See tähendab, et Prantsusmaa kohaneb areneva olukorraga. Teiseks on Sarkozy Prantsusmaa riigipea ja selles pädevuses (ma ei vihja siin rahvuslikele taotlustele) saab ta Euroopat käsitleda vaid kui poliitilist tervikut ja väärtushinnangute kogumit ning mitte lihtsalt kui vabaturupiirkonda.   

Rääkigem põhiprobleemidest, mille Euroopa juhid peavad nüüd lahendama. 
 1.      Tulevane leping 
 2.      Euroopa majandus ja konkurentsivõime 
 3.      Euroopa piirid ja Euroopa rahvusvahelise üldsuse osana     

1. Põhiseaduse lepingu ja Euroopa kui poliitilise terviku küsimus   

President Mitterrand’i ajal peaministri ametit pidanud Laurent Fabius, kes propageeris üllatavalt põhiseaduse lepingu tagasilükkamist 29. mail, rääkis inimestele „B-plaanist”, justkui oleks lepingule olemas mõni alternatiiv. Kuid täpsemalt ta sellest plaanist ei rääkinudki. Teatud mõttes on Sarkozy ette pandud „lihtsustatud leping” ise B-plaan ning sellesse kavandatud sätted väljendavad selgelt Prantsusmaa seisukohta – mis on sarnane Saksamaa omaga –, et Euroopa on ennekõike poliitiline ühendus. Arvestades, et Euroopa koosneb rahvastest ja mitte ainult riikidest, peab enamik hääletusreegleid põhinema demograafilistel kriteeriumidel. Ühiste üldküsimuste lahendamise võimaldamiseks võetakse mitmes valdkonnas riikidelt veto panemise õigus. Et Euroopa rahvusvahelisel tasandil rohkem silma paistaks, antakse ELi nõukogu eesistujale pikem ametiaeg ning luuakse ELi „välisministri” ametikoht (isegi kui selle nimetus Ühendkuningriigi palvel ära muudetakse).   

Need ettepanekud tõstatavad kaks küsimust.   

Esimene küsimus puudutab nn Prantsuse–Saksa telge. Mis sellest saab? Kas ta jääb Euroopa peamiseks edasiviivaks jõuks? See on oluline küsimus. Ma olen endiselt veendunud, et mõlema riigi tugev koostöö on Euroopa ühtelõimumise üks peamisi eeldusi. Ilma selleta ei liiguks Euroopa edasi. Mulle tundub aga, et Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy ei soovi, et see suhe oleks eksklusiivne. Mõlemal riigil on ju ka tihedad sidemed Ühendkuningriigiga. Peale selle pöörab Saksamaa uus kantsler palju tähelepanu oma privilegeeritud suhetele Ida-Euroopa riikidega, kes ei taha, et Euroopa Liitu domineeriks „Prantsuse–Saksa direktoraat”. Saab veel näha, kuidas lahendatakse põhiõiguste harta küsimus. Britid on sellele väga vastu, eriti mis puudutab selles ette nähtud sotsiaalseid õigusi. Sakslased jällegi tahavad väga, et see oleks lepingu osana siduv õigusakt. Ma loodan väga, et Prantsusmaa aitab sakslastel seda eesmärki saavutada.   


Ungari president Laszlo Solyom (vasakul) võtab 14. septembril 2007 presidendipalees vastu Prantsusmaa presidenti Nicolas Sarkozyd. Visiidil oma esivanemate kodumaale püüdis Sarkozy taastada sidemeid Kesk-Euroopaga, mis olid 2003. aastal USA juhitud Iraagi-kampaania tõttu kannatada saanud.  Foto: Scanpix        


2. Euroopa majandus ja vajadus kaitsta Euroopat globaliseerumise mõjude eest   

Teine probleem, mille president Sarkozy propageeritav „lihtsustatud leping” tõstatab,  puudutab Euroopa majandust. Euroopa põhiseaduse vastased suutsid Prantsusmaal seada küsimärgi alla Euroopa turumajanduse. Need vastased olid kas globaliseerumisvastase liikumise ATTAC liikmed või sellest mõjutatud inimesed. Prantsusmaale ei ole globaliseerumine kindlasti õnnistus ja paljud võtavad seda kui needust. Hirm üleilmastumise ees tuleneb Prantsusmaa ajaloost. Rooma lepingu jõustumisest peale on talunikud olnud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kaitse all ning aastakümneid kuulusid riigile suurimad ettevõtted (lühemat aega isegi pangad), millest mõni oli omakorda monopoolses seisundis (EDF, GDF, France-Telecom) ning sellisena rahvusvahelise konkurentsi eest kaitstud.   

Sel taustal tahabki Prantsuse riigipea aidata oma maa ettevõtjatel vabakaubanduse kontekstis hakkama saada.  Kohe pärast Elysée lossis tööleasumist hakkas Sarkozy läbi suruma suurt hulka majandus- ja maksureforme alates maksuvabast ületunnitööst kuni uute vara- ja pärandimaksu puhkuste juurutamiseni. Nende reformide eesmärk on moderniseerida Prantsuse maksusüsteemi, et suurendada tööhõivet ja edendada majandust riigis, kus majanduskasv on ikka veel aeglasem kui teistes eurotsooni riikides. Teised, Põhjamaade eeskujul ettevõetud reformid peavad tagama, et turg muutub paindlikumaks ja kohanemisvõimelisemaks. Need reformid on mõistagi kooskõlas Lissaboni strateegiaga ning eesmärk on järele jõuda Saksamaale, kus mõni aasta tagasi läbi viidud reformid on riigi majanduskasvule head teinud. Tööjõukulude kandmise kohustuste muutmine on Prantsuse majanduse jaoks väga tähtis. Kuid Prantsusmaa on Prantsusmaa – siin ei ole reformid alati oodatud. Paar päeva tagasi sattus riigi uus valitsus oma esimesse suurde poliitilisse tormi, mille põhjustas ettepanek tõsta käibemaks 5% võrra 26,6%ni, et rahastada Prantsuse väga kulukat hoolekandesüsteemi. Ametiühingud, keda Sarkozy on seni meelitanud lubadustega konsulteerida reformiteemadel ka nendega, olid selles küsimuses samuti opositsioonis.   

See olukord selgitabki, miks Prantsuse president pigem distantseerib end klassikaliselt vabakaubanduse dogmast, vähemalt selles, mis puudutab asümmeetrilisi majandussuhteid. Seisukohad, mida ta on väljendanud WTO läbirääkimistel, on ses suhtes üpriski selged. Nagu Prantsusmaa eelmine president Jacques Chirac, on ka Sarkozy öelnud, et Prantsusmaa paneb veto igale WTO lepingule, mis ei vasta tema nõudmistele seoses põllumajandusega. „Praegu ei näe ma, et USA pingutaks, ja ma ei näe ka, et India või Brasiilia oleksid valmis pingutama.” Selle lause taga ei ole ainult talunike vastuseis põllumajandustoodete imporditariifide vähendamisele, vaid ka nende ülemaailmsest konkurentsist kõige rohkem mõjutatud Euroopa ettevõtete reaktsioon (tekstiili-, keemia-, metalli ja väetisetööstus ning kaevandus), kes on kritiseerinud Euroopa Komisjoni volinikku Mandelsoni selle eest, et ta on liikmesriikide selja taga hakanud dumpinguvastaseid olukordi lahendama teisiti. See lause viitab ka teenuseid käsitlevatele läbirääkimistele, mida veab India. See tähendab, et Prantsusmaa uus valitsus on orienteeritud turumajandusele märksa rohkem kui eelmine, kuid ei kipu veel aktsepteerima Euroopa turu täielikku liberaliseerimist. „Euroopa peab mõtlema eurooplaste peale. Euroopa peab olema kaitsev ja mitte muretsema. Euroopa peab olema globaliseerumiseks valmis, mitte muutuma globaliseerumise Trooja hobuseks. Euroopa peab olema poliitiline Euroopa,” ütles Prantsuse uus president hiljuti Brüsselis.     

3. Euroopa piirid ja Euroopa rahvusvahelise üldsuse osana   

On üks valdkond, kus Sarkozy ilmselgelt ei jaga oma eelkäija seisukohti. See puudutab Euroopa piire ja välispoliitikat.   

Mis puudutab Euroopa piire ehk Türgi küsimust, ütles ta hiljuti: „Minu arvates ei ole Türgil Euroopa Liidus kohta. Me hakkame Türgi küsimust arutama. Kuid minu arvates ei ole praegu mõttekas seda küsimust tõstatada.” Kas Prantsusmaa loobub taotlemast „ühist poliitilist deklaratsiooni Euroopa lõplike piiride kohta”? Kas Prantsuse valitsus püüab ära hoida Türgi kui ELi kandidaatriigiga uute läbirääkimispeatükkide avamist? Ma ei tea. Sarkozy on pragmaatik, kuid ta on prantslane ja nagu ma juba ütlesin, usub ta prantslasena sügavalt poliitilisse Euroopasse, mis tähendab ühtelõimunud Euroopat. Seega käsitleb ta Euroopa mandrit tsivilisatsioonina, mille piirid moodustavad osa selle enesemääratlusest.    

Kas Euroopa välispoliitika muutub? Ka seda ma ei tea. Selge on aga see, et Sarkozy ning enamik konservatiivse UMP partei poliitikuid, kes on presidendiga samast põlvkonnast, on üleatlandiliste suhete küsimuses palju avatumad. Nad näevad USAd pigem liitlase ja sõbrana kui imperialistliku jõuna, mis on gaulle’istide tavapärane seisukoht. Sarkozyd huvitab veel inimõiguste teema. Ta ei ole „fatalist”. Tegelikkusele silma vaadates peab Prantsusmaa kindlasti aktsepteerima tõde, et on väga raske viia demokraatiat riikidesse, kus ei ole veel vastavat traditsiooni, kuid millega on kasulik pidada äri- ja kaubandussuhteid. Nii näiteks ei pooldanud Sarkozy oma naissoost vastaskandidaadi ettepanekut boikoteerida olümpiamängude korraldamist Hiinas selleks, et sundida Hiina valitsust vabastama poliitilisi vange. G8 viimasel tippkohtumisel Saksamaal Heiligendammis rääkis ta nagu Angela Merkelgi Venemaa presidendi Vladimir Putiniga Euroopa murest inimõiguste rikkumise pärast Venemaal. Kuid ta tegi seda pehmemalt kui oma kampaania ajal, väljendades sellega soovi säilitada Venemaaga head suhted. Kindlasti hakkavad Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa nagu paar aastat tagasi korraldama taas Euroopa tippkohtumiste eel ühiseid pressikonverentse. Kuid on hämmastav, kuidas Prantsusmaa ja Saksamaa uued juhid väldivad vastamist Putini külma sõja retoorikale (raketitõrjesüsteem, Kosovo, Gruusia, Baltimaad jne) ning üritavad hoida alles dialoogi võimalust. Kas see on just parim viis Euroopa–Venemaa suhete lahendamiseks? Raske öelda. Kindel on aga see, et üleatlandilised suhted ja naabruspoliitika Venemaaga on Euroopa jaoks tulevikus suurimad väljakutsed. Euroopa kaitsevõime (üleatlandiliste suhete) ja energiavarustuse kindluse (Venemaa) osas piiravad mõlemad Euroopa poliitilist sõltumatust.    






















 
Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy (keskel) kõneleb 27. augustil 2007 Elysee palees toimunud suursaadikute konverentsil. Oma esimeses ametisse astumise järgses välispoliitilises kõnes kutsus Sarkozy üles tugevama Euroopa loomisele ja sõprusele Ameerika Ühendriikidega. Samuti kutsus ta üles paika panema võõrvägede Iraagist äratoomise selget ajakava ning rõhutas Prantsusmaa otsustavat rolli muudeski maailma probleempiirkondades.  Foto: Scanpix       


Kokkuvõtteks:   

1.  Prantsusmaa hakkab kindlasti palju rohkem Euroopa asja ajama ning üritab koos Saksamaaga edendada oma nägemust ühtelõimunud poliitilisest Euroopast.   

2. See tähendab tõenäoliselt tihedamat koostööd, mida Nicolas Sarkozy peab olulisemates valdkondades (immigratsioon, justiitsküsimused, isegi maksuküsimused) edasiliikumiseks vältimatuks.    

3. See, et Euroopa keskmine majanduskasv on Prantsusmaa omast kiirem, meelestab prantslasi globaliseerumise suhtes soodsamalt, kuid seni ei ole veel midagi korda saadetud ja võimalikud on protektsionistlikud reaktsioonid.   

4. Ma olen veendunud, et Prantsusmaa hakkab taotlema uute ühiste poliitikavaldkondade väljakujundamist (näiteks kliimamuutuste või immigratsiooni vallas), kuid kõige olulisema valdkonna – energia – suhtes ei ole ma nii optimistlik, sest seni valitsevad ses küsimuses ELi liikmesriikide seas väga suured erimeelsused. Eriti Saksamaa näib eelistavat selle probleemi lahendamist kahepoolsete suhete kaudu Venemaaga. Kui Euroopa liidrid suhtlevad Venemaaga ka edaspidi eraldi, seab see minu arvates varem või hiljem ohtu Euroopa poliitilise sõltumatuse.   

5. Mis puutub välispoliitikasse, siis ma usun, et Euroopa rolli suhtes rahvusvahelisel tasandil kujuneb välja palju tasakaalukam seisukoht, eriti üleatlandiliste suhete osas.  Kuid ma ei ole nii kindel selles, et Prantsusmaa uuel valitsusel õnnestub reaalselt muuta Euroopa ühist välispoliitikat mõjukamaks.   

Mullu veebruaris Strasbourgis Euroopale pühendatud kõnes („Je veux que l’Europe change” – „Ma tahan, et Euroopa muutuks”) esitles toonane presidendikandidaat Nicolas Sarkozy julget poliitiliste ja majanduslike muudatuste programmi, pidades kumbagi valdkonda Euroopa tuleviku jaoks vältimatult tähtsaks. Majanduslikud muutused liikmesriikides, s.t Prantsusmaal, tooksid endaga kaasa suurema jõukuse ja lõpetaksid Euroopa peksupoisi rolli, s.t Euroopa süüdistamise siis, kui liikmesriigis endas on midagi valesti läinud. Poliitilised muudatused Euroopa tasandil tähendaksid ühehäälsuse nõude järkjärgulist kaotamist paljudest valdkondadest ning selle kaudu Euroopa edasiliikumist ühtse kogukonnana mitte ainult majanduslikus, vaid ka poliitilises mõttes. Kuid ennekõike mõtles Sarkozy oma kõnega seda, et muutuma peab arusaam Euroopast, s.t sellest, milline on Euroopa olnud ja milliseks ta võib saada, sest kui ELi rahvad ise ei saa aru Euroopa tohutust potentsiaalist ega usu sellesse, ei ole seda ka võimalik realiseerida. Seepärast polegi ime, et Prantsusmaa uue presidendi ametlikul portreel on esimest korda Prantsuse lipp kõrvuti Euroopa Liidu omaga – kõnekas sümbol sellest, et Euroopas muutuste ja edasimineku võimaldamiseks tuleb eeskätt ise muutuda. Nagu öeldakse ja ma usun, et te olete sellega nõus: „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna”.  


TAUSTAKS
Nicolas Sarkozy (Nicolas Paul Stéphane Sarközy de Nagy-Bocsa) on sündinud 28. jaanuaril 1955 Pariisis. Teise maailmasõja järel kommunistide eest Prantsusmaale põgenenud Ungari aadliku poeg, ema poolt Kreeka juudi päritolu. Hariduselt jurist. Prantsusmaa konservatiivse erakonna UMP (Union pour un Mouvement Populaire)esimees aastast 2004.   Poliitikukarjääri alustas 22 aastaselt Neuilly linna volikogu liikmena. 1988. aastal valiti Prantsusmaa Rahvuskogusse (Assemblée nationale). 1993-1995 Balladuri valistuse eelarve eest vastutav minister. 2002-2004 Raffarini valitsuse siseminister, 2004 rahandusminister. 2005-2007 Villepin’i valitsuse siseminister. Prantsusmaa president alates 16. maist 2007. 


AUTORIST
Noëlle Lenoir on Euroopa õigusele, konkurentsiõigusele ja avalikule õigusele spetsialiseerunud jurist firmas Debrevoise & Plimpton LLP. Oli aastatel 2002 – 2004 Prantsusmaa Euroopa asjade minister.   1982. aastal nimetati Noёlle Lenoir esimese naise ja noorima isikuna üheksaliikmelise Konstitutsiooninõukogu (Prantsusmaa ülemkohus, mis kontrollib seaduste vastavust põhiseadusega) liikmeks. Ta on 1984. aastast Prantsusmaa Riiginõukogu (Conseille d’Etat, kõrgeim administratiivkohus) kohtunik ning 2001. aastast riiginõunik.   Pr. Lenoir on õpetanud mitmetes Prantsusmaa ja rahvusvahelistes kõrgkoolides ning on Hautes Etudes de Commerce’i Euroopa Instituudi president ja koosseisuline professor. Noëlle Lenoir on tegutsenud ka ajakirjanikuna väljaannete L’Express, Ouest France ja La Tribune juures ning juhib raadiosaadet ”Grands Débats sur l’Europe” (Suured Euroopa debatid) raadiokanalil BFM.