20. sajandi üheks suurimaks poliitikuks peetud Winston Churchill osales aktiivselt poliitikas ning Briti Impeeriumi poolt peetud sõdades juba 20. sajandi algusest peale. 1900. aastal valiti ta esimest korda Briti parlamendi alamkotta, kuid enne seda jõudis ta juba osaleda ajakirjanikuna teises Buuri sõjas, kus langes vangi. Churchillil õnnestus buuride vangilaagrist põgeneda, peale mida hakati teda pidama kangelaseks. Churchill pidas järgmise neljakümne aasta jooksul järjepidevalt väga erinevaid riiklikke ameteid, oli kaheksal korral minister ning tema sõnal oli kaalu alamkojas ja valitsuskabinettides. Kuid oma elu suurima ülesande sai ta alles 64-aastasena, kui hitlerlik Saksamaa ähvardas Inglismaa anastada. Saades peaministriks 1940. aasta maikuus, kui Saksamaa hakkas Suurbritanniat tõsisemalt ähvardama, oli tema see, kes innustas valitsust, parlamenti ja kogu rahvast vastupanule ning suutis ülikiiresti mobiliseerida saareriigi ühiskonna ja majanduse. Tema energia ja otsustavus vastu hakata ning vaenlane tagasi lüüa, oli legendaarne. Ka pärast Teise maailmasõja lõppu, kui Saksamaa oli purustatatud, ei langenud ta võidueufooriaase, vaid hoiatas maailma uue suure ohu – stalinliku Nõukogude Liidu ekspansionismi eest. Oma kuulsas USA Fultoni Westminsteri Kolledžis peetud kõnes tõi ta maailmapoliitika sõnavarasse uue termini „raudne eesriie“. Ta manitses USAd mitte langema isolatsionismi, nagu see juhtus pärast Esimest maailmasõda, ning kutsus kogu vaba maailma üles ühendama jõud. Kolm aastat hiljem loodigi Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon NATO. 1951. aastal valiti 77-aastane poliitik teist korda peaministriks. Ka sellel perioodil tuli tal rinda pista väga tõsiste rahvusvaheliste probleemidega, näiteks Korea sõda, Briti impeeriumi taandumine pikaajalistest koloniaalvaldustest jms. Churchill oli peaminister 1955. aastani, oma 80-eluaastani. Poliitikas osales ta aga edasi ning jättis oma parlamendiliikme koha vabaks alles 1964. aasta juulis, 89-aastaselt.

Ronald Wilson Reagan 6.02.1911–5.06.2004 Foto: Wikipedia, presidendi ametlik foto

Ronald Reagan astus suurde poliitikasse pärast filminäitleja karjääri, mis oli teinud ta üleriigiliselt tuntuks. Ta kasutas oma populaarsust 1960. aastate alguses konservatiivsete poliitiliste ideede levitamiseks ning kommunismiohu eest hoiatamiseks. Vabariiklikus parteis hakati juba tol ajal Reaganit pidama võimalikuks presidendikandidaadiks. Suurde poliitikasse jõudis ta California kubernerina 1966. aastal ning 1970. aastal valiti ta sellele kohale teist korda. 1970. aastad möödusid Ameerikas suure moraalse kriisi varjus, mille põhjustasid Vitenami sõja õnnetu lõpp ning energiakriisi järel kõrgele tõusnud naftahinnad. See tõi kaasa kümnendi lõpus ka Nõukogude ekspansionismi uue laine, sest peamiselt energiakandjate müügist tulu teeniv kommunistlik impeerium haaras oma mõjualasse aina uusi piirkondi ja riike. Kui president Carteril ei õnnestunud lahendada 1979. aastal ka Teherani pantvangikriisi, oli Reaganil järgmisel aastal tee lahti presidendivalmiste võidule. Oma kahe ametiaja jooksul suutis energiline ja otsusekindel president, kes oli sellele kohale saanud senistest presidentidest kõige vanemama, 69-aastaselt, taastada ameeriklaste eneseusu, võita rahvusvahelises plaanis „külma sõja“ ning laiendada liberaalsete ja demokraatlike väärtuste mõjuala enneolematul määral. Lõpetanud 78-aastaselt oma presidendikarjääri, oli Reagan kujunenud maailma üheks kõige mõjukamaks liidriks ning meheks, kelle selged sihid ja otsusekindlus on jätkuvalt eeskujuks kõigile poliitikutele. 

Golda Meir 3.05.1898–8.12.1978 Foto: Marion S. Trikosko / Wikipedia

Kiievis sündinud Golda Meir kasvas üles Ameerika Ühendriikides, kust emigreerus abikaasaga 1921. aastal Palestiinasse, asudes elama kibutsisse. Golda Meir oli juba nooruses veendunud juudi rahvuslane ning võttis aktiivselt osa Iisraeli riigi loomisest. 50-aastasena oli ta üks Iisraeli iseseisvumisdeklaratsiooni allkirjastajaid. 1949. aastal valiti ta Knessetisse ning temast sai lühiajaliselt oma riigi esimene suursaadik Moskvas. 1949–1956 oli ta Iisraeli valitsuses tööminister ning 1956–1966 välisminister. 1969. aastal, 70-aastaselt, kui ta oli juba siirdumas pensionile, esitas partei Golda Meiri peaministriks. Ta töötas suure energiaga 16 tundi ööpäevas, juhtis riiki kõva käega, teenides enne Margaret Thatcherit hüüdnime „raudne leedi“. Teda on nimetatud ka oma valitsuse „kõige kõvemaks meheks“. 1974. aastal oli ta aga sunnitud peaministri kohalt taanduma, kuna teda kritiseeriti teravalt 1973. aasta oktoobris toimunud neljanda Araabia–Iisraeli sõja eest: selle algus oli Iisraelile ootamatu ning Süüria ja Egiptuse väed saavutasid alguses edu. Kuid kindlakäelise peaministri juhitud Iisrael suutis siiski lõpuks ka sellest sõjast võidukalt väljuda.

Valéry Giscard d’Estaing Sündinud 2.02.1926 Kolenzis, Saksamaal Foto: Roland Godefroy / Wikipedia

1956. aastal valiti d’Estaing Prantsusmaa Rahvusassamblee liikmeks ja samal ajal sai ta ka ÜRO Peaassamblee delegaadiks. President Charles de Gaulle’i kabinetis oli ta rahandusminister, suutes selles ametis pikaks perioodiks tasakaalustada riigieelarve. 1966. sai temast konservatiivse partei Sõltumatud Vabariiklased esimene juht. 1969–1974 oli ta ka president Georges Pompidou kabinetis rahandusminister. Prantsuse presidendiks valiti ta 1974. aastal. Tema presidentuuri ajal (1974–1981) tugevdati Prantsusmaa rolli Euroopa Majandusühenduses. Aastatel 1984–1989, olles Prantsusmaa parlamendi liige, paistis ta silma parempoolsete erakondade ühendajana. Aastatel 1989–1993 oli ta Euroopa Parlamendi liige. 2001. aastal, 75-aastasena, määrati ta Euroopa Liidu Tulevikukonvendi esimeheks vastutust kandma Euroopa põhiseaduse väljatöötamise eest. Töö sai küll kahe aastaga tehtud, kuid mõne riigi vastuseisu tõttu jäeti uus ELi põhiseadus jõustamata.

Wladyslaw Bartoszewski 19.02.1922–24.04.2015 Foto: Mariusz Kubik / Vikipeedia

Poola vastupanuvõitleja Teises maailmasõjas, Auschwitzi koonduslaagri vang, Varssavi 1944. aasta ülestõusust osavõtja, ajakirjanik, Iisaraeli aukodanik, Poola–Saksa lepitusprotsessi üks eestvedajaid pärast Teist maailmasõda, Poola kommunistliku režiimi vastu võitleja, teadlane, akadeemik, tänapäeva Poola mõjukas poliitik ja endine välisminister – mees, kelle aktiivne osalemine Poola poliitikas lõppes alles tema surmaga 93-aastaselt käesoleva aasta aprillis.
Välisminsitri ametisse sai ta esimest korda 73-aastaselt (7.03.1995–22.12.1995) ja teist korda 78-aastaselt (30.06.2000–19.10.2001). 2002. aastal andis Eesti president Bartoszewskile Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi, millega meie riik tunnustas tema tööd Poola välisministrina ja Eesti toetamisel NATOga liitumisel.

Carl Gustaf Emil Mannerheim 4.06.1867–27.01.1951 Foto: SA-kuva / Vikipeedia

Märkimisväärne on ka meie vennasrahva soomlaste kuulsa väejuhi, vabahärra Carl Gustaf Emil Mannerheimi lugu. Pärast pikka, sõdade- ja muude sündmuste rohket elu, vahetult pärast soomlastele kalliks maksma läinud sõda Nõukogude Liiduga, võttis Mannerheim 1944. aastal eriseaduse alusel 71-aastasena vastu Soome presidendi ametikoha, mida pidas kaks aastat, suutes vältida Soome täielikku sovetiseerimist.