Juba Eesti okupeerimisest 1940. aasta suvel mäletatakse, et Venemaal on kombeks astuda imperialistlikult agressiivseid samme mõne maailma üldsuse tähelepanu pälviva olulise sündmuse või suurte pühade ajal. 1940. aastal toimus Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse hävitamine samaaegselt Pariisi langemisega sakslaste kätte. Sarnaselt saatis Moskva 1991. aasta jaanuaris tankid Vilniuse ja Riia vastu ajal, kui maailma silmad vaatasid Lahesõja esimesi lahinguid USA ja Saddami vahel. Värskelt mäletame Pekingi olümpiamängude varjus alanud agressiooni Gruusia vastu 2008. aastal. 

Täna jälgib valdav enamik maailma meediat eskaleeruvat kriisi Süüria ümber. Selle varjus on toimunud aga strateegiliselt ehk isegi olulisem julgeolekupoliitiline sündmus, mis on jäänud nii Eesti kui ka maailma meedias pea tähelepanuta. 

Teadupärast on Euroopa Liit pidanud juba paar aastat läbirääkimisi nn idapartnerluse riikidega assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepingu (DCFTA) sõlmimiseks. Need riigid on Ukraina, Valgevene, Moldova, Aserbaidžaan, Gruusia ja Armeenia. Venemaa vastus nimetatud riikide europürgimustele on nn Euraasia tolliliit. Täna kuuluvad sinna Venemaa, Kasahstan ja Valgevene. Mäletatavasti esitas president Putin oma esimeses uue ametiaja olulises kõnes seekordse presidentuuri põhieesmärgina Euraasia Liidu loomise. Sisuliselt on tegemist ühtaegu nii „pehme N Liidu” kui ka vastukaaluga Euroopale. Lühidalt, Venemaa mõjusfääriga. 

Euroopa Liit on ebatraditsioonilise selgusega välja öelnud, et korraga kahte liitu kuulumine pole võimalik. Vastavalt ei peeta vabakaubanduslepingu läbirääkimisi Valgevenega. 

Novembris Vilniuses toimuval Euroopa Liidu tippkohtumisel loodeti vabakaubandusleping allkirjastada Armeenia, Moldova, Ukraina ja Gruusiaga. Valgevenega, mis juba kuulub Euraasia tolliliitu, läbirääkimisi ei peeta. Armeeniaga aga jõudis EL suvel tehnilistes küsimustes kokkuleppele ja oldi valmis DCFTA novembris alla kirjutama. 

Putini režiim alustas samaaegselt idapartnerlusriikide suhtes üsna karmi survestamis-, et mitte öelda väljapressimiskampaaniat. 14. augustil rakendas Venemaa Ukraina suhtes karmid tollisanktsioonid ning ähvardas ametlikul tasandil taoliste sanktsioonide alaliseks muutmisega, juhul kui Ukraina kirjutab lepingu ELiga alla. Ukraina seni järele ei ole andnud. Euroopa Liidu eriesindaja suhetes idapartnerlusriikidega, Guinnar Wiegand tõdes 28. augustil Euroopa Parlamendi ees esinedes, et Venemaa tegevus on tõenäoliselt ainult „hoiatuslask” riikide suunas, kes pürgivad ELiga lepingut sõlmima. 

Tõepoolest, 30. augustil kutsus president Putin Armeenia president Sargsjani ootamatult Moskvasse. Diplomaatilise rünnaku alla sattus ka Moldova. 3. septembril teatas Moskva eriesindaja ja asepeaminister Rogožin, et kui Moldova kavatseb jätkata oma Euroopa Liidu kurssi, „võib ta kaotada kontrolli Transnistria üle”. Samuti ähvardas Venemaa asepeaminister Moldova talvel külma kätte jätta: „Energiatarned on talve tulekul olulised. Ma loodan, et te ära ei külmu”. Moldova president Nicolae Timofti ütles päev hiljem vastuseks Rogožinile, et „Moldova eurointegratsiooni kurss jätkub”, ja kinnitas, et Moldova ei allu ähvardustele. 

Samal ajal saatis Ukraina president Raadale seaduseelnõu, mis lubaks Ukrainal Vilniuses ELi vabakaubandus-lepingu alla kirjutada. 

23. september 2013. Armeenia president Serž Sargsjan (paremal) tervitustseremoonial enne Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni nõukogu salajast kohtumist Rus’i puhkekeskuses Sotšis. Foto: Scanpix 


Sellises õhustikus ja samal ajal, kui maailm ootas Obama otsust Süüria küsimuses, sõitis Armeenia president Sargsjan Moskvasse. Sealt teatas ta pärast kohtumist Putiniga, et „Me vahetasime Euraasia integratsiooni küsimuses üksikasjalikult seisukohti ja ma kinnitasin Armeenia soovi liituda tolliliiduga ja loodava Euraasia majandusliiduga”. Teisisõnu: pärast kohtumist Putiniga loobus Armeenia sisuliselt võimalusest sõlmida Euroopa Liiduga vabakaubandusleping. ELi „Armeenia sõprade” liider Michael Kambeck kommenteeris seda otsust samal päeval niimoodi: „See ei olnud vaba valik”. 

Me ei tea, mida Putin Sargsjanile lubas või millega teda ähvardas, aga vägisi tundub, et Eesti delegatsiooni visiit Moskvasse 28. septembril 1939 võis mööduda sarnases õhkkonnas. Euroopa Liit on Armeenia kannapöördele reageerinud ebatavalise teravusega. ELi eesistujamaa Leedu teatas, et Armeenia on sisuliselt blokeerinud oma võimaluse sõlmida vabakaubandusleping. Balti- ja Põhjamaade välisministrid tegid terava ühisavalduse, kus pea otsesõnu süüdistasid Venemaad naaberriikide ähvardamises: „Igasugune majanduslik ähvardus või poliitiline surve ELi partnerriikide vastu nende Euroopa püüdluste tõttu on lubamatu”. 

Äärmiselt terava resolutsiooni võttis 11. septembri tippkohtumisel vastu Euroopa suurima erakonna, Euroopa Rahvapartei poliitiline assamblee. Kohalviibijate teatel oli Armeenia delegatsioon sisuliselt vaikima sunnitud ning resolutsiooni jõudis lause „ERP mõistab hukka Venemaa surve Armeenia valitsusele ja kahetseb Armeenia presidendi otsust liituda Euraasia tolliliiduga, mis kahjustab Armeenia saavutusi ELi suunal”. 

Vaatamata europoliitikute teravatele avaldustele on Armeenia saatus lähiajaks määratud. Venemaa on kindlustamas oma mõjusfääri Kaukaasias. Seoses Gruusia ebaselge välispoliitilise suunaga, kus Moskval ei ole enam vaja Thbilisit Lääne silmis oluliselt kahjustada, sest Ivanišvili valitsus teeb selle töö ise ära, on Venemaa kannakinnitus Armeenias märgilise tähendusega. Süveneva Süüria kriisi taustal tasub hoolega kuulata murelikke signaale Aserbaidžaanist, mis on täna ainuke enam-vähem iseseisvat poliitilist kurssi hoida suutev Kaukaasia riik. Bakuu on korduvalt väljendanud kartust, et suurem sõjaline konfl ikt Iraanis või Süürias võib innustada Venemaad „lahendama” Karabahhi külmunud konflikti. On välistatud, et Putin ja Sargsjan Moskvas Karabahhist ei kõnelenud. Loodame, et lisaks Armeenia kaotusele ei pea Lääs lähiajal abitult pealt vaatama veel ühe potentsiaalse liitlase ja sõltumatu energiatarnija vastasseisu tugevneva Moskvaga. Oleks hoopis tõsisem lugu, kui lisaks näokaotusele Süürias kaotaks Lääs Kaukaasias ka igasuguse mõjujõu.


AUTORIST
Eerik Niiles Kross on julgeolekuspetsialist