Oma Delfis avaldatud kirjutises väidab Mart Metsala, et Eesti riigi välispoliitiline kurss on olnud enesetapjalik, kuid „teise kursiga on võimalik võita peaaegu kõik. Ei viitsi rääkidagi, millise võimenduse saaks Eesti majandus headest suhetest Vene turuga. Aga venelased ei pea ju ühtegi lepingut, mille sõlmivad, kuulen hüüdu. Vastus: peavad küll, neid, mis on neile kasulikud, nii kaua, kui on kasulik. Meie asi on hoolitseda, et oleks kasulik pidada”. Väide oleks vahest mõnevõrra veenvam, kui Metsala vaevuks järgimisväärseks näite nimetada kas või paar riikigi endisest sotsialismileerist ja NList, kelle õuele oleks Venemaale kasulike lepingute pidamine õnne toonud. Nende puududes hirmutab Metsala, „et kuhugi kunagi rajatavasse hukkunud rahvaste mausoleumi paigaldatakse hävinud eesti rahvale mälestusmärk tahvliga „Neil oli õigus””.
Samasugust mõttelaadi arendab ka akadeemik Bronštein: „Me peame seadma Venemaaga sisse sõbralikud suhted, kuigi ma olen kaugel sellest, et vaimustuda sellest, mis seal toimub.” Tema hinnangul võib transiidi kaotamine tuua nii majanduse kui ka krooni kursi languse ohu. Siitki kumab arusaam, et Eestit läbiv kaubavedu johtub vaid Venemaa armulikust suvast ega tulene kaupade töötlemise kiirusest, säilivusest ja hinnast. Muidugi on Moskva võimud suutelised valuvõtetega sundima oma ärimehi majanduskasust loobuma. Küll vaid mingi kindla piirini, sest Kremlil pole kombeks heastada poliitilisest otsusest tekitatud kahjusid isegi omamaistele firmadele. Muidugi pole akadeemikulgi keelatud unelda sõbralikest naabrisuhetest. Kas aga kaasakoogutamise ja takkakiitmise hinnaga võib saada sõbraks tunnistamist? Pigem ikka lakeiks olemist, kellele, kui vaja, antakse jalaga, et rohkem püüaks ja austaks. Targem oleks piirduda taotlusega jõuda asjalike, vastastikku kasulike suheteni. Nagu teistegi riikidega.
Arvamuste skaala teisest otsast leiame seevastu sotsiaaldemokraatide liidri Ivari Padari kahe riigi suhete perspektiivi skeptiliselt hindava arvamuse: „See on üks osa suurrahvalikust kompleksist. Kui ei oleks pronkssõdurit, siis oleks probleemiks näiteks, miks Fjodorovil 7.b-st on lampjalad ja miks Eesti riik midagi ei tee. Kui tüli on vaja, siis kõlbab igasugune ettekääne.”
Nii või teisiti peame endale selgeks tegema, mida Moskva ikkagi tahab. Sellest hoolimata, kas püüame Venemaale enese mahasalgamise hinnaga meele järele olla või omaks võetud väärtusi järgivalt liitlasi ja partnereid valides. Ka teised riigid Nõukogude-järgses ruumis püüavad Kremli tahtmistes kui mitte lausa selgusele jõuda, siis vähemalt neid ära aimata. Nii teatas Ukraina asepeaminister hiljuti, et Ukraina hakkab edaspidi oma ajalugu Moskvaga kooskõlastama.
Vene Föderatsiooni esimene asepeaminister Sergei Ivanov Moskva lähistel asuvas Tähelinnas aprillis 2007. Foto: Scanpix
Mäletatavasti põhjustas NLi lõpuagoonia muuseas paljuski ka Vene eliidi seas valdav arusaam, et liiduvabariigid elavad Moskva armust ja Vene Föderatsiooni arvel. Üks vene majandusmõtte tollaseid iidoleid Nikolai Šmeljov tuli välja väitega, et NLi ülalpidamine läheb Venemaale maksma 50 miljardit rubla aastas. Järeldus sellest tehti väga lihtne – ükskõik missugusel ettekäändel NL hingusele saata. Arvati, et teised liiduvabariigid ei kao kuhugi, „küll nad kohale roomavad, sest ilma Venemaata ei suuda nad toime tulla”. Seejärel otsustab juba Venemaa, kuidas nendega ringi käia, missuguseid nõudmisi ja tingimusi esitada. Mitte asjata ei kuulutanud Venemaa end NLi õigusjärglaseks, kuid ilma vastutuse ja kohustusteta endiste liiduvabariikide ees.
Nüüdseks on hulganisti vett merre voolanud ning müüt Venemaast kui parasiitvabariikide toitjast-katjast on teisenenud arusaamaks, mille kohaselt peetakse NLi kokkuvarisemist „möödunud sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks”. Süüdlasteks peetakse kõiki teisi – Balti natsionaliste, Luure Keskagentuuri, „ülemaailmset kulissidetagust” jne, jne –, aga mitte oma suurustavalt primitiivsest maailmakäsitusest johtunud valearvestusi.
Mis siis rikub Vene poliitilise eliidi ja tavakodaniku enesetunnet? Kuningat mängib teatavasti kaaskond. Kaaskonnaga on aga probleeme. Liiduvabariikide lipitsemine Moskva ametnike ees seisis peamiselt kolmel vaalal: toodetud ressursside ja tootjate käest võetud raha jaotamisel, tähtsamate ametisse määramiste otsustamisel ja igasuguste lubade (ehitusloast väljamaale sõiduni) andmisel. Selle nimel tassiti Moskvasse hulganisti „Vana Tallinna”, Kalevi kompvekke ning muud head ja paremat, korraldati ämmade ja väimeespoegade puhkusi ja saunapidusid. Täna olid direktor Kirgiisias, homme minister Moldaavias, ülehomme keskkomitee sekretär veel kuskil. Nüüd on see kõik haihtunud. Lugupidamise saab turumajanduses ja üldse avatud maailmas ära teenida vaid oma tublidusega. Ka sellega ilmneb probleeme.
Järjest sagedamini väljendavad Kremli-välised analüütikud muret, et Venemaa on minetanud suutlikkuse olla mittevägivaldne külgetõmbekeskus endistele vasallidele/kolooniatele, nagu on London, Pariis, Brüssel jt endised impeeriumikeskused. Putini eksnõunik, Kremliga töösuhted lõpetanud Andrei Illarionov tõdes hiljuti ajalehes Kommersant, et majanduse kasvutempolt on Venemaa 2000. aastail taandunud 13ndaks 15 endise liiduvabariigi võrdluses. Enamiku riigi ja ühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja poliitilist seisundit peegeldavad kvalitatiivsed suhtenäitajad annavad Venemaale riikide pingereas koha esisaja lõpukolmandikus, tihti hoopis teises sajas. Seda kõike ei taha Vene eliit endale, veel vähem oma rahvale tunnistada.
Nezavissimaja Gazeta kirjutab, et neis oludes „...muutuvad mineviku kuvandid, mis pole tähtsad oma ajaloolisele „tõele” vastavusega, vaid oma instrumentaalsusega, „kasulikuks”. Ühiskonna poolt nõutav ja võimude poolt teostatav mineviku mobiliseerimine omab esmajoones kompensatoorset, terapeutilist iseloomu”.
Kui ei suudeta olla, siis püütakse vähemasti näida. Siit rõhuasetus helgele minevikule, mis peab koos presidendikultusega mõjuma massiteadvuses plekkideta päikese aseainena. Vene keskvalimiskomisjoni uus juht Vladimir Tšurov kuulutas ajalehele Kommersant antud intervjuus, et Tšurovi esimene seadus ütleb: «Putinil on alati õigus.». Järelikult ka talle kuuletunud Venemaal. Kõik, kes selles karvavõrdki kahtlevad, kuuluvad pahatahtlike vastaliste hulka, kes aina otsivad põhjusi Venemaa torkimiseks. Nii ütles Putin kohtumisel Saksa kantsleri Angela Merkeliga, vastates küsimusele Eesti parlamendis vastu võetud sõjahaudade kaitse seaduse kohta, Lenta.ru teatel muu hulgas: «Minu arvates on see Eesti poliitikute soov endale tähelepanu tõmmata, võtta endale rindevabariigi funktsioonid, pingestada olukorda ja saada seeläbi mingeid eeliseid.». Olgu märgitud, et Kremli mitme ideoloogi arvates oleks vene poliitilise rahvuse kujundamiseks vaja luua rahvast konsolideerivate vaenlaste kujusid.
Seega me võime ihaleda sõbraliku Venemaa järele, kuid Venemaa poliitiline eliit vajab hoopis jõukohaseid vaenlasi.
Hiljuti külastas president Toomas Hendrik Ilvese kutsel tema Abja vallas asuvat Ärma talu eraviisil Läti riigipea Vaira Vike-Freiberga abikaasaga. Ajakirjanduse teatel kõnelesid presidendid väikeriikide rollist Euroopa Liidus, samuti ühenduse naabruspoliitikast. Eesti ja Läti kui Euroopa Liidu ja NATO piiririikide president kinnitasid, et nende unistus on demokraatlik Venemaa, mille elanikel on turvaline ja jõukas elu ning mille valitsus toetab euroopalike väärtuste levikut naabermaades, mitte aga autokraatlikke režiime.
Siinkirjutaja toonitaks sellega ühenduses märksõna „unistus”. See räägib millestki, mis võib-olla kunagi täitub, kuid võib-olla ka mitte.
Nüüdseks on hulganisti vett merre voolanud ning müüt Venemaast kui parasiitvabariikide toitjast-katjast on teisenenud arusaamaks, mille kohaselt peetakse NLi kokkuvarisemist „möödunud sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks”. Süüdlasteks peetakse kõiki teisi – Balti natsionaliste, Luure Keskagentuuri, „ülemaailmset kulissidetagust” jne, jne –, aga mitte oma suurustavalt primitiivsest maailmakäsitusest johtunud valearvestusi.
Mis siis rikub Vene poliitilise eliidi ja tavakodaniku enesetunnet? Kuningat mängib teatavasti kaaskond. Kaaskonnaga on aga probleeme. Liiduvabariikide lipitsemine Moskva ametnike ees seisis peamiselt kolmel vaalal: toodetud ressursside ja tootjate käest võetud raha jaotamisel, tähtsamate ametisse määramiste otsustamisel ja igasuguste lubade (ehitusloast väljamaale sõiduni) andmisel. Selle nimel tassiti Moskvasse hulganisti „Vana Tallinna”, Kalevi kompvekke ning muud head ja paremat, korraldati ämmade ja väimeespoegade puhkusi ja saunapidusid. Täna olid direktor Kirgiisias, homme minister Moldaavias, ülehomme keskkomitee sekretär veel kuskil. Nüüd on see kõik haihtunud. Lugupidamise saab turumajanduses ja üldse avatud maailmas ära teenida vaid oma tublidusega. Ka sellega ilmneb probleeme.
Järjest sagedamini väljendavad Kremli-välised analüütikud muret, et Venemaa on minetanud suutlikkuse olla mittevägivaldne külgetõmbekeskus endistele vasallidele/kolooniatele, nagu on London, Pariis, Brüssel jt endised impeeriumikeskused. Putini eksnõunik, Kremliga töösuhted lõpetanud Andrei Illarionov tõdes hiljuti ajalehes Kommersant, et majanduse kasvutempolt on Venemaa 2000. aastail taandunud 13ndaks 15 endise liiduvabariigi võrdluses. Enamiku riigi ja ühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja poliitilist seisundit peegeldavad kvalitatiivsed suhtenäitajad annavad Venemaale riikide pingereas koha esisaja lõpukolmandikus, tihti hoopis teises sajas. Seda kõike ei taha Vene eliit endale, veel vähem oma rahvale tunnistada.
Nezavissimaja Gazeta kirjutab, et neis oludes „...muutuvad mineviku kuvandid, mis pole tähtsad oma ajaloolisele „tõele” vastavusega, vaid oma instrumentaalsusega, „kasulikuks”. Ühiskonna poolt nõutav ja võimude poolt teostatav mineviku mobiliseerimine omab esmajoones kompensatoorset, terapeutilist iseloomu”.
Kui ei suudeta olla, siis püütakse vähemasti näida. Siit rõhuasetus helgele minevikule, mis peab koos presidendikultusega mõjuma massiteadvuses plekkideta päikese aseainena. Vene keskvalimiskomisjoni uus juht Vladimir Tšurov kuulutas ajalehele Kommersant antud intervjuus, et Tšurovi esimene seadus ütleb: «Putinil on alati õigus.». Järelikult ka talle kuuletunud Venemaal. Kõik, kes selles karvavõrdki kahtlevad, kuuluvad pahatahtlike vastaliste hulka, kes aina otsivad põhjusi Venemaa torkimiseks. Nii ütles Putin kohtumisel Saksa kantsleri Angela Merkeliga, vastates küsimusele Eesti parlamendis vastu võetud sõjahaudade kaitse seaduse kohta, Lenta.ru teatel muu hulgas: «Minu arvates on see Eesti poliitikute soov endale tähelepanu tõmmata, võtta endale rindevabariigi funktsioonid, pingestada olukorda ja saada seeläbi mingeid eeliseid.». Olgu märgitud, et Kremli mitme ideoloogi arvates oleks vene poliitilise rahvuse kujundamiseks vaja luua rahvast konsolideerivate vaenlaste kujusid.
Seega me võime ihaleda sõbraliku Venemaa järele, kuid Venemaa poliitiline eliit vajab hoopis jõukohaseid vaenlasi.
Hiljuti külastas president Toomas Hendrik Ilvese kutsel tema Abja vallas asuvat Ärma talu eraviisil Läti riigipea Vaira Vike-Freiberga abikaasaga. Ajakirjanduse teatel kõnelesid presidendid väikeriikide rollist Euroopa Liidus, samuti ühenduse naabruspoliitikast. Eesti ja Läti kui Euroopa Liidu ja NATO piiririikide president kinnitasid, et nende unistus on demokraatlik Venemaa, mille elanikel on turvaline ja jõukas elu ning mille valitsus toetab euroopalike väärtuste levikut naabermaades, mitte aga autokraatlikke režiime.
Siinkirjutaja toonitaks sellega ühenduses märksõna „unistus”. See räägib millestki, mis võib-olla kunagi täitub, kuid võib-olla ka mitte.
Artikkel on kirjutatud enne 2007. aasta aprillisündmusi.
AUTORISTJuhan Sillaste (1943) PhD on majandusteadlane.Lõpetanud Tartu Ülikooli 1967 ja kaitsnud väitekirja Moskvas 1977. Sotsiaalmajandusliku Analüüsi Instituudi asutaja 1990, osales 1992. aastal rahareformi ettevalmistamises. Töötanud ka peaminister Tiit Vähi nõunikuna ja olnud Eesti Linnade Liidu tegevdirektor 1994 - 1997. Riigi Sotsiaalmajanduskomitee liige, Eesti Omavalitsusliitude Vanematekogu liige.Üle 400 publikatsiooni, sh ligi 40 raamatu ja brošüüri autor või kaasautor.