Peaaegu 22 aastat tagasi, detsembris 1991, lagunes Nõukogude Liit. See tähendas ühtlasi nn kommunismileeri kokkuvarisemist. Läänemaailm triumfeeris, suureliselt kuulutati koguni, et kätte on jõudnud ajaloo lõpp, kuna kogu planeedil juurdub nüüd vääramatu kindlusega liberaalne demokraatia. Kuid ajaloo lõppu pole tulnud, liberaalne demokraatia põeb mitmesuguseid haigusi ja kommunism võimutseb endiselt terves hulgas riikides, kõige nähtavamalt muidugi Hiinas.
 
Vahepealsete aastakümnetega on aga läänes ja suuresti isegi endistes kommunismi ikkes olnud Euroopa riikides kaotsi läinud teadmised kommunismi ajaloost ja toimimistavadest. Vasakpoolsed ideed on lääne heaoluühiskondades pigem toetuspinda võitnud kui kaotanud ning siit võrsuvad jätkuvalt idealiseeritud arusaamad ka paljude kommunistlike tegelaste ja voolude suhtes. Piisab, kui nimetada (terrorist) Che Guevarat või proletariaadi diktatuuri tulihingelist pooldajat ja selle verisel kombel praktiseerijat Lev Trotskit.
 
Sestap peame tõdema, et ausaid, objektiivseid ning faktidel ja allikatel põhinevaid käsitlusi kommunismist, kommunistlikest riikidest ja liidritest on praegu vaja veelgi enam kui inimpõlv tagasi.
 
Robert Service’i „Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu” on kindlasti üks niisugustest vajalikest raamatutest. Nooremana taandus tema arutlus alati küsimusele, kas kommunism on juba oma põhiolemuselt despootlik või on tal potentsiaali muuta inimesed vabaks? Sellisena püstitatud küsimus näitab, kui võhiklik oli Service kommunismi uurima asudes. Minu põlvkonna inimestele, kes kommunistlikku praktikat aastakümneid enne selle kokkuvarisemist Nõukogude Liidus omal nahal tunda said, ei tule taoline küsimus pähegi.
 
Ajad muutuvad, kogemused teisenevad ja uued põlvkonnad kasvavad oma maailmas ja oma kogemuste keskel. See kogemus võib, nagu kirjutab Service, olla omamoodi uinutav. Kirjeldades kommunismijärgset maailma, tõdeb ta: „Mitmeparteilised valimised ja inimõigused ei tekita veel iseenesest olukorda, kus valitseks rahvas. Leidub rohkelt tõendeid selle kohta, et niisugune süsteem annab eeliseid rikastele ja mõjuvõimsatele vaeste ja nõrkade arvelt. Valitseb eliit.” Kirjeldatud olukord on äärmiselt viljakas pinnas just selle ideoloogia jutlustajatele. Ehk nagu ütleb autor oma raamatut lõpetades: „Kommunism on tõestanud oma võimet moodustada siirdeid. Ta elab veel kaua pärast seda, kui viimane kommunistlik riik on maailmast kadunud.”
 
Ärme unusta kommunismi. See on potentsiaalilt despootlik, mitte inimesi vabastav ideoloogia.