Tegelikult rääkisid presidendivalimised Prantsusmaal millestki hoopis muust. Rangelt võttes olid seal vastamisi kaks populismi. Üks, mis rõhus inimeste füüsilise turvatunde vajadusele, võõravihale ja rahvustunnetele, ning teine, mis panustas rahva majanduslikku toimetulekut puudutavate murede lahendamisele.
Esimest platvormi esindas senine president Nicolas Sarkozy, kes ühtäkki avastas, et Prantsusmaal on tõsiseid probleeme immigrantrahvastiku aina kasvava osatähtsusega ning sellest välja kasvavate sotsiaalsete, religioossete, rahvuslike, rassiliste ja ideoloogiliste probleemidega. Sarkozy mure nende probleemide pärast kasvas proportsionaalselt valimiste lähenemise ning isiklike reitinguprobleemidega.
Tõsi, ta ei võtnud kuni päris lõpuni, kuni valimiste teise vooruni, kus tema saatus suuresti sõltus puhtalt rahvuslusele ja immigrantidevastasusele rõhuva ja valimistel kolmanda tulemuse saavutanud Marine le Peni elektoraadi hoiakust, kasutusele äärmuslikku retoorikat. Kuid flirt le Peni pooldajatele südamelähedaste teemadega oli silmatorkav ja just see muutis Sarkozy kampaania selgelt populistlikuks.
Istuva presidendi põhirivaal, sotsiaaldemokraat Francois Hollande valis teist laadi populismi. Tehes järeldusi Kreekas, Ungaris, Itaalias ja Hispaanias lainetavast rahulolematusest inimeste senist harjumuspärast elustandardit ohustavate kärpekavade vastu, mängiski Hollande hea elu jätkumist lubavale kaardile. Teades samal ajal selgelt, et kõrvuni võlgades Prantsusmaa riigieelarve seab nende lubaduste täitmisele vägagi kitsad raamid. Ning paneb ta ebamugavasse olukorda ka üle-euroopalises plaanis, rääkimata suhetest ainsa Euroopa majandust veel tõeliselt vedava Saksamaaga ning selle raudse liidukantsleri Angela Merkeliga.
Prantsusmaa ametist lahkuvat presidenti Nicolas Sarkozyd (vasakul) ja endist esimest leedit Carla Bruni-Sarkozyd (paremal) saadavad ära uus president Francois Hollande ja tema elukaaslane Valerie Trierweiler ameti üleandmise tseremoonial Elysee palees 15. mail 2012. Foto: Scanpix
Seega näitasid Prantsusmaa presidendivalimised meile, kuidas populism on vallutanud ka seni soliidseteks peetavad nn peavoolu erakonnad. Selle populistlike voolude duelli võitis seekord täiskõhu lubaja.
Ent populismi sedavõrd ilmsest võidukäigust kahetsusväärsemgi on Prantsusmaa presidendivalimiste puhul oht, mida selle tulemused kujutavad endast Euroopa niigi hektilistele pingutustele ületada varsti juba pool kümnendit kontinenti laastav majanduskriis ning leida uus impulss Euroopale ka ideoloogilises plaanis.
Loomulikult oli Hollande’i võit prantslaste valik ja Prantsusmaa kui iseseisva ja demokraatliku riigi toimimist ei sea see tulemus kuidagi kahtluse alla. Ent kui Euroopa klassist võib õppetööd katkestamata häda korral välja saata Kreeka, siis Prantsusmaa puhul on see kujuteldamatu. Loodetavasti mõistavad seda nii Hollande kui ka tema valimislubaduste täitmist ootavad valijad.
Ent populismi sedavõrd ilmsest võidukäigust kahetsusväärsemgi on Prantsusmaa presidendivalimiste puhul oht, mida selle tulemused kujutavad endast Euroopa niigi hektilistele pingutustele ületada varsti juba pool kümnendit kontinenti laastav majanduskriis ning leida uus impulss Euroopale ka ideoloogilises plaanis.
Loomulikult oli Hollande’i võit prantslaste valik ja Prantsusmaa kui iseseisva ja demokraatliku riigi toimimist ei sea see tulemus kuidagi kahtluse alla. Ent kui Euroopa klassist võib õppetööd katkestamata häda korral välja saata Kreeka, siis Prantsusmaa puhul on see kujuteldamatu. Loodetavasti mõistavad seda nii Hollande kui ka tema valimislubaduste täitmist ootavad valijad.
TAUSTAKS
Prantsusmaa uus president austagu oma riigi kohustusi Euroopa ees
Euroopa Parlamendi ERP fraktsiooni esimees Joseph Daul tegi avalduse François Hollande’i valimise kohta Prantsusmaa Vabariigi presidendiks, väljendades lootust, et Prantsusmaa jääb ka edaspidi truuks oma kohustustele Euroopa ees, sealhulgas fiskaalpaktile.
Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooni (paremtsentristid) esimees tunnustas ametist lahkuvat presidenti Nicolas Sarkozy’d märkimisväärse töö eest Euroopa heaks, sealhulgas Prantsusmaa Euroopa Liidu eesistujaks olemise ajal, ning võlakriisi ohjamise eest.
„Nicolas Sarkozy on tihedas koostöös Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga ja kõigi Euroopa partneritega võtnud riikide rahanduse probleemide lahendamiseks vajalikke meetmeid, et taastada usk Euroopa võimesse kriisist välja tulla. Kodumaal oli tal ka piisavalt julgust teha põhjalikke reforme muu hulgas pensionide ja kõrghariduse valdkonnas. Need reformid tulevad tema kodumaale kasuks.”
Joseph Daul usub, et kasvupoliitika, mis on oluline ja mida tuleb rakendada koos riikide rahanduse usaldusväärse juhtimisega, ei tohiks viia täiendavate kulutusteni kuni „kõik vahendid on otsas”.
„Ainus elujõuline ja jätkusuutlik kasvupoliitika on selline, mille eesmärk on Euroopa siseturu lõpuleviimine ning mis toetab Euroopa majanduse konkurentsivõimet globaliseerunud maailmas,” ütles ERP fraktsiooni esimees. „Kõik, kes väidavad muud, on populistlikud demagoogid.”
Joseph Dauli arvates peab Prantsusmaa uus president oma juhtimisstiili juures säilitama Prantsusmaa erisuhted Saksamaaga, keskenduma pigem ühenduse meetodile kui valitsustevahelistele läbirääkimistele ning tugevdama Euroopa positsiooni maailmas, milleks on vaja konkurentsivõimelisemat majandust ning ühtset välispoliitikat.
„Seda silmas pidades kavatsebki Euroopa Rahvapartei fraktsioon Prantsusmaa uue presidendi tegevust jälgida.”
