Mitu head aastat tagasi, kui Ronald Reagan oli juba surnud, Margaret Thatcher aga veel üsnagi liikuv ning heas vormis, avaldasin väikese raamatukese külmast sõjast ning selle lõpust, tõstes seal esile Reagani, Thatcheri ning ka paavst Johannes Paulus II rolli külma sõja võitmises. Ühel päeval avastasin oma postkastist kaunil paberil lähetatud kirja, mille all seisis mulle tuttav allkiri. Thatcherile oli mu raamat sedavõrd meeldinud, et ta oli otsustanud mind selle eest isiklikult tänada. Seejuures mitte niivõrd selle pärast, mida ma temast kirjutanud olin, vaid seepärast, et olin Ronnie – nii ta Reaganit nimetas – osa ajaloos rõhutanud. Thatcher mainis, et maailmas tehakse Ronniele jätkuvalt ülekohut ja ignoreeritakse teda, ometi kui oleks aeg Reagani teeneid maailma ees tunnustama hakata.
 
Sellest kirjast on aastaid möödunud ning mõnevõrra on suhtumine paranenud. Reagani ja Thatcheri tähendusest ja tähtsusest on järjest rohkem rääkima hakatud. Neist on ilmunud mitmeid häid raamatuid ning vändatud mõni filmgi. Paraku püstitatakse monumente ja mälestustahvleid endiselt teistele ning Reagani-Thatcheri tegelik osa „kurjuse impeeriumi” hukus on jätkuvalt tõelise tunnustuseta. Selle „lahingupaari” tegevuseta poleks sugugi kindel, et külm sõda oleks lõppenud sel kombel, nagu ta lõppes, ning et meie elaksime vabas Eestis.
 
Esimest korda kohtusid Reagan ja Thatcher 1975. aastal vahetult pärast Thatcheri ootamatut valimist Briti Konservatiivide liidriks. Teadsid nad teineteisest varemgi. Thatcher oli säravast ja radikaalsest California kubernerist kuulnud abikaasa Deniselt, Reagan Thatcherist aga oma lähimatelt sõpradelt. Sellel taustal oli kohtumine igati loomulik, nii nagu ka see, et Thatcher ja Reagan viivitamatult sõbrunesid. Ajad olid rasked. Kohtumise järel Thatcherile saadetud kirjas kirjeldab Reagan Saigoni langemist kommunistide kätte, kartes Tolkienile vihjates, et elatakse ajas, mil „vari on pikenemas” ning vaba maailma enda alla matmas. On arvatud, et see kiri mõjutas Thatcherit tema „Raudse Leedi” kõneks, kus ta lubas tingimusteta vabadust kaitsta, maksku see mis maksab.
 
Avalikkus ei teadnud nende sõprusest midagi. Kui Thatcher üllatuslikult 1979. aastal Briti peaministriks tõusis, oli Reagan esimesi, kes talle Downing Streetile helistas. Tema kõnet ei lastud läbi. Mingist Reaganist ei teatud Inglismaal midagi. See suhtumine Thatcheri ajal muutus. Reagan toetas agaralt Thatcherit oma tele-esinemistes ja kirjutistes, kaitstes tema poliitikat ja hoiakuid. Reagani presidendiks tõustes oli seetõttu loomulik, et tema esimeseks kõrgeks külaliseks sai just Thatcher, keda Valges Majas suurejooneliselt vastu võeti. Thatcher aitas Reaganil end maailma liidrite seas maksma panna, sest alguses oli Reagan oma vaadetega selles seltskonnas üsnagi isoleeritud. Pole imestada, et vajadusel toetas ka Reagan Thatcherit. Eriti oluline oli see Falklandi sõja ajal, mil USA abi ning toetus etendas mitmeski mõttes saatusliku rolli Briti vägede edus ning saarte tagasivallutamisel Argentina hunta rünnaku järel. Loogiline on ka see, et just Londonis esitas Reagan ühe oma põhimõttelisema kommunismivastase kõne, kus ta lubas kommunismi ajaloo prügikasti heita. Reagan kuulutas kommunistlikule diktatuurile samasugust kadu, mis on tabanud teisi vabadust alla surunud türanniaid maailma ajaloos, kirjeldades kommunistliku süsteemi olemuslikke probleeme ning ennustades tagantjärele vaadates üsnagi täpselt tema kokkuvarisemist. Reagani esinemine tekitas külmavärinaid Kremlis, kuid jäi mõistmatuks Lääne intellektuaalidele, kes Reaganit ägedalt ründasid. Thatcher jäi ka nendes heitlustes vankumatult oma sõbra kõrvale.
 

 
Üldiselt üritati üksteisele aga vastu tulla. Seda isegi siis, kui Reagan Grenadale korda looma minnes informeeris Thatcherit alles siis, kui rünnak oli juba sisuliselt alanud. Pikemas perspektiivis polnud see tegelikult aga tähtis. Peamine oli hoopis muu. Praktiliselt esimest korda külmas sõja ajal seisid vaid jõudu tunnistava kurjuse impeeriumi vastas Läänes liidrid, keda nõukogude juhid respekteerisid, isegi kartsid. Ainuüksi Thatcherile antud hüüdnimi Raudne Leedi on sellest heaks näiteks. Thatcheri õnnestunud otsus Falklandi saared tagasi vallutada oli suurema tähendusega, kui seda omal ajal arvati. Nõukogude juhtkonnale mõjus see igal juhul külma dušina. Veelgi suuremat paanikat tunti loomulikult Reagani ees, kes sellele oma kuulsa heliproovi naljaga „Moskva pommitamine algab viie minuti pärast” igati kaasa aitas. Kui hirmule üles ehitatud impeerium kedagi kartma hakkab, siis on see tema lõpu algus. Mis aga kõige hullem – kui teravaid avaldusi oli Moskva varemgi kuulnud, siis nüüd põrkus ta esimest korda kokku tandemiga, kes oma sõnu tõsiselt võttis ning vastavalt nendele ka tegutses. „Tähesõdade programm” surus Nõukogude Liidule peale uue võidurelvastumise laine, mis ta välja kurnas; majandussõda lasi Nõukogude Liidu majanduse sisuliselt pankrotti ning toetus vabaduse eest võitlevatele rahvastele õõnestas kurjuse impeeriumit seestpoolt.
 
Thatcherit ja Reaganit ühendas ka see, et nad said mõlemad aru, kuivõrd oluline on ristisõjas kommunismi vastu kohalike rahvaste vastupanuliikumise roll. Esimest korda hakkas ikestatud maade vastupanuliikumine saama Läänest tõhusat abi – ja mitte ainult sõnades. Ameerika abi aitas Solidaarsuse liikumisel sõjaseisukorrale vaatamata edasi tegutseda, sundides Poola liidreid lõpuks järeleandmistele. Thatcher ja Reagan oskasid ka astuda samme, mis ikestatud rahvastele kinnitasid, et neid pole unustatud, et nende eest ollakse valmis seisma. Näiteks ei teinud Thatcher Poolas ametlikul visiidil käies välja võimude protestist ning külastas kommunistliku salateenistuse poolt mõrvatud Solidaarsuse preester Popieluszko hauda, Reagani aga pidas kõne Brandenburgi väravate juures, kus nõudis Gorbatšovilt „selle müüri” mahakiskumist. On tõesti kummaline, et Reaganile pole Berliinis pühendatud ühtegi mälestusmärki, samal ajal kui Kennedyl on koguni oma muuseum. Thatcher oli ka esimesi, kes juhtis Reagani tähelepanu uuele tõusvale „tähele” Gorbatšovile, jätkates samal ajal tihedaid kontakte kohalike vabadusvõitlejatega.
 
Igal juhul on mõistetav, miks sellised hoiakud Reagani ja Thatcheri vabadust ihkavate rahvaste seas omal ajal ülimalt populaarseks muutsid. Pole imestada, et Euromaisi 1982. aasta rühmas Sulev Kannikese, Mati Lauri ja Lauri Vahtre sõnadele loodud ja tänaseni populaarne Thatcherit ja Reaganit ülistav marsilaul lõppes vandega „I love Thatcher!”. Minu elu kõrghetki on kahtlematult see, kui Londonis kord oma viletsat lauluoskust ignoreerides selle laulu publiku seas istuvale Raudsele Leedile pühendasin.
 
Läänes oli suhtumine Reaganisse ja Thatcherisse vastupidine. Kui Madame Tussaud’ vahakujude muuseum korraldas 1982. aastal külastajate küsitluse, et leida oma uue õuduste kambri jaoks ajaloo kõige vihatumaid inimesi, saavutasid esikoha Hitler, Reagan, Thatcher ning krahv Dracula. Nüüdseks püütakse seda suhtumist Läänes meeleheitlikult unustada, kuid täielikult pole tollastest kompleksidest siiani üle saadud.
 
Seda olulisem on, et kommunismi ikkest vabanenud maades seda maailma ajaloo üht edukamat lahingupaari rohkem meeles peetaks. Ronald Reagani 100. sünnipäev peaks selleks hea võimaluse pakkuma.