2007. aasta Tõnismäe intsident tõi esmakordselt täies ulatuses Eesti avaliku arvamuse teadvusse Eesti ja Venemaa vahelise sõja, mida oli tegelikult peetud juba Nõukogude Liidu lagunemisest saadik: sõja ajaloolise õiguse ja õigluse tõlgendamise üle.     

Kui Boriss Jeltsini ajal peeti seda Vene poolelt üsna ebajärjekindlalt ning finantsilis-teaduslikku potentsiaali ebajärjekindlalt rakendades, siis Vladimir Putini tulekuga muutus kõik. Venemaal algas restauratsioonipoliitika ning ajaloost ja ajaloo tõlgendamisest sai selle keskne komponent.   

Venemaa infosõda paljude oma naabrite vastu ei ole üksnes labane propaganda. Seal on väga hästi mõistetud, et infosõda on peenmehhaanika, kus edu saavutamiseks on vaja oma tõde usutavalt, meeldivalt ja köitvalt esitada igas eluvaldkonnas. Protsesside lahtimõtestamine on alati aeglasem nende reaalsest arengust. Teistest ettejõudmine annab eelise sihtgrupiks seatute ajude ning südamete valitsemiseks.   

Et Eestis pole õigupoolest nimetatud teemat käsitlevat kirjandust, uurimusi ega uurijaidki, tuleb meil Venemaa ofensiivse, laial rindel tegutsemise vastu kasutada snaiperitaktikat, suunates oma täpsuslöögid sinna, kus mõju on kõige tõhusam ja vahetum. Selleks on vaja spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Väikese sissevaate infosõja pidamisest annab meile ukrainlasest spetsialist Georgi Potðeptsov mullu kirjastuse Olion poolt üllitatud raamatus „Propaganda trummipõrin. Uus külm sõda ja infokonfliktid postsovetlikus ruumis”.   

Raamatut pole võimalik ümber jutustada ega hõlbus isegi tsiteerida – niivõrd tihe, seotud ja mõtestatud on sealne tekst. Ent tänu raamatule on võimalik adekvaatselt mõista, mida on Venemaa teinud ja teeb sõjas (eelkõige vene inimeste) ajude ja südamete võitmiseks postsovetlikus ruumis.   

Tutvustuseks üks tsitaat: 

„Külmas sõjas peab igaüks kinni hoidma oma müüdivariandist, mis reinterpreteerib käimasolevaid sündmusi oma süsteemi reeglitest lähtudes. Müüdi kadumine viib identiteedi kadumiseni. Koos nõukogude müütide kadumisega kadus ka nõukogude inimene. Müüti kaitsevad paljud tema realisatsioonid (film, teater, jutustus, romaan). Kuid kui realisatsioonid kaovad, nagu see juhtus perestroikaperioodil, kaob perifeeriasse ka see mütoloogia.”