Soovides laiendada rahu ja heaolu võimalikult kaugele, lõi Euroopa Liit 2004. aastal Euroopa naabruspoliitika, mis keskendub peamiselt idanaabritele. Ent põhieesmärk oli muidugi tulevikus kaasata ka Vahemere maad. Ometi väärib mainimist, et Vahemere maad suhtuvad sellesse poliitikasse tõrksalt. Ühest küljest seetõttu, et EL on seadnud konkreetsete programmide rahastamise eeltingimuseks teatavad majanduslikud ja poliitilised reformid, ja teisest küljest seetõttu, et lepingu peab allkirjastama iga riik eraldi, see aga suurendab usaldamatust.
 
Minu arvamuse kohaselt, mida olen avaldanud artiklites ja parlamendi ees peetud kõnedes, saaksime teha Euroopa naabruspoliitika ligitõmbavamaks ja tulemuslikumaks, kui looksime Euroopa Vabaduse ja Heaolu Ühenduse, kuhu oleksid kaasatud kõik juba Euroopa naabruspoliitikas osalevad riigid. Ühendusse lõimumine pakuks majanduslikke ja muid eeliseid infrastruktuuri, energia, transpordi ja keskkonna valdkonnas, luues foorumi koostööle ja ühistele väärtustele. Hulgaliselt oleks ka strateegilisi eeliseid: sellise ühenduse asutamine on väärt varuvariant juhuks, kui ELi kandidaatriigi täisliikmeks saamisel tekib tõsiseid takistusi. Võimalus liituda Euroopa Liidu asemel selle ühendusega võib lahendada poliitilisi pingeid nii liidusiseselt kui ka kandidaatriigis. Lisaks oleks sellel ühendusel ka strateegiline tähtsus, sest tekiks ELiga piirnevate Euroopa-suunitlusega riikide tsoon. See tooks kaasa ka Euroopa majandustsooni laienemise, julgeoleku suurenemise ning ELi rahvusvahelise tähtsuse ja mõju kasvamise. See kõik oleks saavutatav ilma märkimisväärsete rahaliste kuludeta ja praeguse sisemise tasakaalu muutumiseta. Nimetatud ühendus lahendaks lõplikult ka ELi alalise dilemma, kas liit peaks laienema või süvenema.
 
Paljude Euroopa riigijuhtide poliitika laienemise põhiküsimusele lähenemisel on olnud täiesti ebajärjekindel. Mõne riigi puhul on antud suuri lubadusi, mida juba järgmisel päeval ei peeta, ja teisi on sisuliselt sunnitud ELiga liituma, ilma et neil oleks täidetud elementaarsed nõuded liikmeks saamisel. Poliitika ebakindlust kinnitab viimane laienemine, mille käigus võeti üheaegselt vastu tosin uut liikmesriiki, süvendamata sealjuures vajalikke institutsioone. Nüüdseks on see tekitanud tõsiseid probleeme liidu toimimisel. Minu ettepanek võiks lahendada paljud üldtuntud probleemid ja samal ajal kindlustada meie positsiooni ilma märkimisväärsete kuludeta ja loomulikult palju väiksema riskiga.
 
Kui Nicolas Sarkozy tegi ettepaneku luua Vahemere Liit, mille raames Vahemere maade valitsused saaksid teha koostööd, sai tema ettepanekule osaks terav kriitika. Projekti kriitikud väidavad, et toimiva majandusühenduse loomine nende riikide vahel on äärmiselt keeruline ning et need riigid on huvitatud ainult kahepoolsete suhete arendamisest ELi ja selle liikmetega.
 
Selles projektis on nähtud ka võimalikku alternatiivi Türgi liitumisele ELiga, mistõttu kritiseeris seda eriti tugevalt Saksamaa, kelle arvates ei saaks Vahemere Liit olla iseseisev organisatsioon, vaid peaks olema lõimitud Euroopa Liiduga. Ometi otsustati 2008. aasta märtsis ettepanek ELi ja Barcelona protsessi kaasata. 2008. aasta 13. juulil võtsid ELi liikmesriikide ja Vahemere maade juhid Pariisis vastu Vahemere ühisdeklaratsiooni, millega asutatigi Vahemere Liit. Liidu põhieesmärk on edendada ELi ja Vahemere maade suhteid ning tugevdada ühisvastutuse põhimõtet ehk siis ELi liikmesriikide ja Vahemere partnerite võrdset osalemist. Piirkondlike või allpiirkondlike programmide abil püütakse jõuda omavahelistes suhetes uuele tasandile. Ühisdeklaratsioonis otsustasid riigipead, et esmatähtsad on järgmised teemad: a) Vahemere puhastamine saastest; b) maismaa- ja mereteed; c) päikeseenergia; d) elanikkonnakaitse; e) haridus ja teadusuuringud; f) väike- ja keskmised ettevõtted.
 

Laevad Suessi kanali suudmes. Suessi kanal, mis ühendab Vahemerd India ookeani suubuva Punase merega, on väga tähtis kõigile Vahemere-äärsetele riikidele. Kanali kaudu kulgeb 7,5 protsenti maailma iga-aastasest kaubakäibest.  Foto: Scanpix
 

Ministrite tippkohtumisel Marseilles’s 2008. aasta novembris käsitleti liidu uue nime küsimust ja Araabia Liiga osalemist liidu kõigi tasandite kohtumistel. Tippkohtumisel pandi paika ka ühised põhimõtted: panustada piirkonna stabiilsuse ja rahu edendamisse, võtta arvesse nn muutruumilisuse (ingl k variable geometry) põhimõtet, mitte seada ohtu partnerite põhjendatud huve ja programmide laiendamisel austada kõigi seotud riikide otsuseid.
 
See kõik on mõistagi eriti Vahemere maade endi huvides. Aga eriti Vahemere piirkonna Aafrika riikide suhetel on mitu mõõdet. Esimene, majanduslik mõõde, hõlmab riike, millel on erineva struktuuriga majandus: naftat tootvad maad, nagu Liibüa ja Alþeeria, suure rahvaarvu ja hiiglasliku siseturuga Egiptus ja Türgi ning väga arenenud ja tehnoloogiavallas teerajaja Iisrael. Teine mõõde puudutab poliitikat. Paljud optimistlikud vaatlejad on arvanud, et Vahemere Liidus on kooseksisteerimine ja debatt täiesti võimalikud ning selle raames võib lahenduse leida isegi Palestiina probleemile.
 
Kokkuvõttes on Euroopa riikidel ühine arusaam oma suhtest Vahemere maadega, erinevalt viimastest, kellel on väga erinevad eesmärgid. Näiteks Maghrebi piirkond  ei ole ühtne tervik, vaid piirkond, mille  riigid vaevu omavahel koostööd teevad. Nii näiteks soovib Maroko ELiga kahepoolseid suhteid, Liibüa aga soovib Saharast lõunasse jääva Aafrikaga tõhusamat energiateemalist dialoogi kui teiste riikidega ega taha osaleda Barcelona protsessis. Paljud riigid kohtlevad Iisraeli pigem vaenlase kui partnerina ja Türgi ainsaks sooviks on liituda ELiga, mistõttu ta ei olnud huvitatud Barcelona protsessil teistega ühiste eesmärkide püstitamisest.
 
Ülalnimetatud põhjustel ei ole paljud selle piirkonna riikide ühinemist puudutavad projektid ja ettepanekud minevikus tulemusi andnud (nt Araabia Maghrebi Liit ja Agadiri leping). Seetõttu oli palju neid, kes õigustatult kahtlesid ka selle ettevõtmise vajalikkuses. Kokkuvõtteid on veel vara teha, sest projekti alustati alles hiljuti. Ja olgugi et otsest mõõdupuud ei ole, on ELil kahtlemata kogemusi paljude projektide ja ettepanekutega. Ent Vahemere Liidu edu on pigem piirkonna üldiste arengute meelvallas kui mõjutab neid.
 
TAUSTAKS
 
Vahemeri on meri Aafrika, Aasia ja Euroopa vahel.
 
Pindala 2 509 000 km²
 
Maht 3 653 000 km³
 
Keskmine sügavus 1456 m.
 
Gibraltari väina kaudu on Vahemeri ühendatud Atlandi ookeaniga ning Dardanellide kaudu Marmara ja Musta merega.
 
Poolsaared ja saared jagavad Vahemere paljudeks erinimelisteks meredeks, näiteks Aadria meri, Alboráni meri, Egeuse meri, Joonia meri, Liguuria meri ja Türreeni meri.
 
Vahemere sügavaim osa on Helleni süvik sügavusega kuni 5121 meetrit.
 
Vahemeri on kunagise Tethyse ookeani jäänuk ehk sulguv ookean.
Suure auramise ja väheste sademete tõttu on Vahemere vesi soolasem kui Atlandi ookeanis.




AUTORIST
Dr Ioannis Varvitsiotis on Euroopa Parlamendi liige ja ERP–ED fraktsiooni Kreeka delegatsiooni juht. Ta on ministrina kuulunud mitme Kreeka valitsuse koosseisu.