14.09.2017, Vlad Alex Vernygora

NATO ja tema partnerlused Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas versus „läände marssiv“ Hiina: kas tekkimas on uus maailmakord?*

Võimupooluste ümberpaigutumine maailmas on juba muutunud tänase tegelikkuse pärisosaks – paljud lugupeetud rahvusvaheliste suhete uurijad peavad seda iseseisvaks muutujaks. Stalini, Roosevelti ja Churchilli poolt 1945. aasta veebruaris paika pandud raamistik meenutab üha enam muinasaja atavismi. San Francisco konverents, mis oli Jalta kolme „ravitseja“ antud „retsepti“ peaaegu täpselt järginud, tahtis veenda maailma, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) loomine on 51 riigi ülesanne. Nende ülesanne see igatahes ei olnud, aga nii pandi alus suurejoonelisele müüdile. Sealtpeale on poliitilised liidrid teinud ÜRO Peaassamblee igas üldises arutelus kümnete kaupa avaldusi selle kohta, kui uhke on minna ajalukku võimsa ÜRO asutajaliikmena. Sellistes olukordades tekib alati kiusatus küsida näiteks Ukrainalt paar lihtsat küsimust: „Hei, Ukraina! Kas see, et teid võeti ÜROsse vastu 24. oktoobril 1945, aitas teil peatada Venemaa hiljutist agressiooni? Miks tegid teised „rahuarmastavad riigid“, mis ÜRO alusdokumendi kohaselt „on võtnud endale [...] põhikirjas sätestatud kohustused ja kes [ÜRO] arvates peaksid olema võimelised ja soovivad neid kohustusi täita“1, 2014. aasta augustis Ilovaiski lähistel toimunud tragöödia ärahoidmiseks nii vähe? Kuidas saab olla, et üks neist „rahuarmastavatest riikidest“ on ise tegelikult agressor? Vastata ei ole vaja – need on retoorilised küsimused“.