Advent ja jõuluaeg on kristlikus maailmas rahuaeg. Käesoleval aastal ei paista rahu küll kuskilt. Islamiriik tungib peale. Süüria kodusõda jätkub. Afganistan on jätkuvalt rahutu. Malis podiseb vaenutegevus varjatult edasi. Heakene küll. Need ei ole kristlikud maad ja kristlik rahuaeg ei lähe neile ehk korda. Kuid Venemaa, Ukraina, Krimm? Äsja teatas president Putin, et Krimm on Venemaale sama mis kristlastele Jeruusalemm. Selles tõdemuses on solvangut õigupoolest kõigi aadressil. Solvatakse krimmitatarlasi, kelle põline kodumaa on Krimm. Ükski teine rahvas ei saa Krimmi põliselaniku nimele pretendeerida. Kõigele lisaks on krimmitatarlased muslimid, kelle eest kostmiseks ei ole Venemaal vähimatki õigust. 10. detsembril toimunud Inimõiguste Instituudi korraldatud inimõiguste aastakonverentsil valgustas olukorda põlisvähemuste paneelis krimmitatarlaste esindaja Mustafa Džemilev.

Teiseks solvatakse ukrainlasi. Krimm oli antud seaduslikult Ukraina koosseisu. Ukraina piiride puutumatust ja territoriaalset terviklikkust tagasid 1994. aasta Budapesti memorandumiga kolm suurriiki – Venemaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid. Venemaa on oma vabal tahtel võetud kohustusi ülbelt rikkunud.

Kolmandaks solvatakse Venemaad ennast, kuna see riik on Krimmi annekteerimisega saanud sõnamurdja pitseri. Samuti solvatakse juute ja araablasi, kes peavad Jeruusalemma oma pühaks linnaks, kuhu Venemaal asja ei ole. Või arvab Moskva, et on? Solvatakse ka kristlasi, kuna Moskva võtab endale õiguse näidata kristlust agressiivse, teisi valitseda püüdva usundina, kelle messiaks on Putin. Ja lisaks kõlab see sama ähvardavalt nagu „NSV Liidu lagunemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline tragöödia“. Moskva juba asus „heastama“ seda tragöödiat Krimmis ja Ukrainas. Kuhu edasi? Kas kogu endine NSV Liit? Või kogu Vene impeerium? Ja kas ka Jeruusalemm?

Käesolevas Maailma Vaate numbris lahatakse ülekaalukalt Venemaa ja Ukraina sündmusi. See ei ole mitte soov keskenduda Venemaale, vaid paratamatus, mida Venemaa ise peale sunnib. Venemaa agressiivsus ei piirdu enam sõjaväeõppuste- ja manöövritega Venemaa enda territooriumil või okupeeritud Ida-Ukraina oblastites. Venemaa allveelaevad (tõenäoliselt Venemaa, kuid kelle siis veel?) mängivad peitust Rootsi rannavetes. Venemaa sõjalaevad on jõudnud Ameerika ja Austraalia kõhualusesse. Vene õhujõud korraldavad massiretki piki Läänemerd, rikkudes aeg-ajalt teiste riikide õhupiiri. Venemaa pretendeerib juba suuremale osale Arktikast, unustades, et ka teistel riikidel on õigusi ühisplaneedil Maa. Mida Venemaa õigupoolest taotleb? Tema tegevus viitab sellele, nagu kavatseks ta hakata pidama suurt sõda kogu maailma vastu. Ja ihuüksi, kuna liitlasi tal selles ettevõtmises ei ole. Kuid ükskõiksus tekitab illusiooni, et keegi ei hakka ka Venemaad peatama.

Aga jätame selleks korraks Venemaa. On ka muid piirkondi, kus olukord äratab õudu. Assüürlastest kristlased on elanud Põhja-Iraagis ja Põhja-Süürias aastatuhandeid. Kuulunud ajaloo vägevaimate rahvaste hulka. Ümbritsetuna zoroastristidest, muslimitest, araablastest, kurdidest, türklastest. On olnud paremaid ja halvemaid aegu. Ent kunagi varem pole neid ähvardatud terve rahva hävitamisega. Islamiriigi terroristid on aga sellise genotsiidi lubanud korraldada. Assüürlased väikerahvana ei suuda end kaitsta. Keegi teine ei näi huvitatud olevat nende käekäigust. Igaüks mõtleb omaenda huvide ja heaolu peale, nii araablased, kurdid kui ka türklased. Käesolevast Maailma Vaatest leiame ka loo tagakiusatud assüürlastest.

Mart Nutt, Maailma Vaate peatoimetaja