Huvi sai alguse siis, kui olin alles väga noor, ja süvenes vähehaaval. Tõtt öeldes ei olnudki see üksnes huvi Eesti või kolme Balti riigi vastu – tõukejõuks oli kasvav arusaam külma sõja aegse Euroopa lõhestatusest. Kuigi ka Poolale, Tðehhoslovakkiale ja Ida-Saksamaale oli peale sunnitud kommunistlik valitsus, oli Balti riikide olukord neist erinev. Eestit sunniti Nõukogude Liitu astuma õigusvastaselt. Ma arvan, et mul tekkis eriline huvi nimelt seetõttu, et ühelegi ajaloohuvilisele ei paku huvi niivõrd see, millest räägitakse, vaid see, mis jäetakse rääkimata, millest meelega vaikitakse.

Mu kõige varasem mälestus võib kõlada pisut lapsikult. Ma kogusin lapsena marke ja nende hulgas oli üks Eesti mark. Küsisin emalt, kus Eesti asub. Ta ütles, et see on Balti riik. Vastasin, et ma pole sellest kunagi kuulnud, kuigi margi järgi peaks see olema iseseisev riik. Ta vastas, et see riik ei ole enam iseseisev. Siis ma tahtsin teada saada, miks. 1956–1968 elasid mu vanemad Saksamaal, vaid mõne tunni kaugusel Prahast. Tundsime läänepool mõningast frustratsiooni iga kord, kui kuskil püüti iseseisvust taas jalule seada ja meil polnud võimalust palju muud teha kui kaasa elada.
 
Kuid siin pole küsimus mitte kires Nõukogude perioodi vastu, vaid soovis seada korda see, mis kunagi on valesti läinud. Tasapisi saabki kõik korda, kuid võib-olla liiga aeglaselt. Milleks ohverdada veel ühte põlvkonda, kui vaja oleks vaid veidi investeeringuid! Ametnikud vaidlevad nüüd selle üle, kust Läänemere strateegia jaoks raha tuleb. Nad peavad seda heaks ideeks, kuid kardavad kaotada raha Põhjadimensiooni arvelt. Aga nagu teie president Ilves ütleb, pole Põhjadimensioon mitte Euroopa Liidu põhjadimensioon, vaid Venemaa loodedimensioon. Raha ei tuleks Eestisse, vaid läheks Peterburi!
 
Läänemere piirkond on viimasel kümnendil olnud Euroopa kõige kiiremini arenev piirkond. Samas asub siin nii Euroopa Liidu vanu, kõrgelt arenenud ja sotsiaalsele turumajandusele orienteeritud liikmeid kui ka väga liberaalset majandusmudelit kasutavaid uustulnukaid. Kas sellised kontseptuaalsed erinevused ei või ühel hetkel osutuda destruktiivseteks ja põhjustada lahkhelisid?

Teoreetiliselt muidugi võivad, nii nagu seda kirjeldasite, sest kontseptsioonid on täiesti erinevad. Aga kui lähemalt vaadata, siis see, mida valitsused räägivad, ja see, kuidas nad otsuseid ellu viivad, ei lange alati sugugi kokku. Teisisõnu, näiteks Saksamaa on selgelt väga detsentraliseeritud riik, kus kolm Läänemere-äärset liidumaad on väga erinevad. Näiteks Mecklenburg-Vorpommen on tööhõive, töötute arvu poolest endiselt väga mahajäänud ning teda on raske võrrelda kõrvalasuva Hamburgiga.

Euroopa Liidu uued liikmesriigid, kes on pärit Euroopa piirkondadest, mis kõigepealt kannatasid Hitleri ja seejärel Stalini hirmuvalitsuse all, on minu arvates kõik sama protsessi osalised. Nende olukord oli halvem kui näiteks Inglismaal, Prantsusmaal ja Lääne-Saksamaal, sest sõja lõppedes, kui teie riik oli okupeeritud ja inimesi küüditati, sai Suurbritannia Ameerikast väga suuri abisummasid. Marshalli plaani maht oli tohutu, kuna kardeti, et Itaalias haaravad võimu kommunistid. Pärast sõda moodustasid Prantsusmaa suurima partei kommunistid. Ameeriklased tegid täiesti õigustatult kõik, et nende võimulesaamist vältida. Teisest küljest ei saanud nad Poola, Ungari või Eesti heaks Jalta kokkuleppe tõttu teha peaaegu midagi.
 
Teie küsimuse ja majandusmudelite juurde tagasi pöördudes arvan ma, et Saksa sotsiaalne mudel on (1960.–1970. aastatega võrreldes) tublisti muutunud. Prantsusmaa mudelit muudab Sarkozy – üldiselt võetakse omaks palju liberaalsemad vaated. Ma ei ütle sellega, et sotsiaalne mudel on läbi kukkunud, ma pean ühiskonna sotsiaalset vastutust äärmiselt oluliseks. Paljud inimesed sünnivad ebasoodsatesse tingimustesse, teised mitte. Ma leian, et sotsiaalne vastutus ei peaks olema üksnes valitsuse ülesanne, sest valitsused palkavad lihtsalt suure hulga riigiteenistujaid, kes võivad küll siiralt pingutada, aga see on ikkagi raharaiskamine, sest kõik need haiglad jms ei ole tegelikult lahendus. Nii et vastus Teie küsimusele on: ei, minu arvates seda ei juhtu.
 

 

Suhted on üsna selgelt muutumas. Kui meie kaks oleksime venelased, meeldiks Vladimir Putin meile ilmselt vägagi, kuna me leiaksime, et ta on taastanud meie riigi eneseuhkuse. Kusjuures sisuliselt on see impeerium, mitte riik. Me ütleksime, et Jeltsin katsetas demokraatia ja liberalismiga ning see lõppes majandusliku katastroofiga. Impeeriumi tugevuse, mõjuvõimu kaotus on valus operatsioon, eriti juhul, kui see pole toimunud sõja tagajärjel. Meil oleks raske mõista, miks nii juhtus.

Et me aga ei ole venelased, võin öelda, et Lääne arusaamine Putinist on pisut teistsugune. Ma arvan, et probleem ei ole niivõrd Putinis ega Medvedevis, vaid selles, et Euroopa ei ole ühtne. Kultuurilistel ja majanduslikel põhjustel soovib Saksamaa eesotsas sotsiaaldemokraatidega iga hinna eest häid suhteid Venemaaga. Gerhard Schröderi tegevus Gazpromi heaks on muidugi üsna tavatu. Putin on Läänest või Euroopast valesti aru saanud, kui ta arvab, et tema hirmutamistaktika töötab. Ma ei oska öelda prantslaste või sakslaste kohta, aga inglasi muudab hirmutamine ainult väga vihaseks. Kui Putin laseb mõrvata Londonis Briti alamaid ja me teame, et ta seda teeb, aga tema eitab seda, on see ärritav. Kui ta laseb kinni panna meie kultuurikeskused Jekaterinburgis ja Peterburis kõige jahmatavamal moel, kasutades samasugust KGB hirmutamistaktikat, nagu ta kasutab vene töötajate puhul, ei saa seda inimest tõsiselt võtta. Kui ta on kirjutanud alla kultuurisidemete loomise ja vastastikuse lugupidamise kokkuleppele, ei ole asi ainult allkirjas mingil paberil. Ta murrab oma lubadust ja see tähendab, et temaga ei saa asju ajada. Ühendkuningriigi valitsus on kindlalt öelnud, et Venemaa ei saa WTO liikmeks enne, kui ta näitab, et peab lepingutest kinni. Probleem on minu arvates Putinis ehk tema kaldumises majanduslikult liberalismilt natsionalismi, mis võib Venemaal lühemas perspektiivis toimida, aga pikemas perspektiivis on see riigile hukutav. Varem või hiljem saavutab Lääs üksmeele ja venelased näevad, et me ei vaja tegelikult nende gaasi ega naftat. Me võime tuua seda Lähis-Idast ja meid ei ole vaja pidevalt tuumarünnakuga hirmutada, sest me ei karda seda. Tahaksin palju tihedamaid suhteid vene inimestega, Vene ülikoolide, kunstnike ja kultuuriga, sest Venemaa väärib paremat sellest valitsusest, mis tal on olnud pärast Jeltsinit.
 
Te siiski loodate, et EL võib jõuda ühisele seisukohale? Kosovo iseseisvumise tunnustamise küsimus näitas veenvalt, kui raske on Euroopa Liidus jõuda ühise välispoliitikani. Läänemere piirkonna jaoks on ELi koordineeritud poliitika Venemaa suhtes aga kriitilise tähtsusega. Kas Te näete mingeidki märke lähenemisest ühise välispoliitika kujunemisele?

Ma pole kindel. Ma näen teatavat liikumist, aga see toimub teises suunas. Ungari kirjutas äsja alla leppele South Streami gaasijuhtme lubamiseks läbi oma riigi territooriumi, kahjustades seega Euroopa projekti. Berlusconi, kes on endiselt poliitikas tegev, sai kord kõne president Putinilt, kes peab teda oma heaks sõbraks.Peaministrina avaldas Berlusconi arvamust, et Venemaa peaks ELiga ühinema.Venemaa Euroopa lõhestamise taktika on olnud edukas. Mäng ei ole aga kindlasti lõppenud. Mis võiks olla Venemaa soov pikas perspektiivis? Võiks arvata, et ta soovib stabiilsust, lugupidamist ja majandusedu. Ma ei usu, et oma kaubanduspartnereid ägedalt rünnates võiks ta saavutada ainsagi neist eesmärkidest. Mis on siin oluline? Oluline on mõista, et see on ohtlik, rumal ja kahjulik nii meile kui ka Venemaale. Mida ühtsemad me oleme, seda parem.

Te nimetasite kaubanduspartnereid. Eestis on korduvalt kõneldud sellest, et turvalisuse suurendamiseks Läänemere piirkonnas tuleks Venemaale avaldada püsivat rahvusvahelist survet Kaliningradi oblasti demilitariseerimiseks ja selle enklaavi muutmiseks ELi ja Venemaa vahelise vabakaubanduse pilootprojektiks. Mida Te sellest mõttest arvate?

Oleme seda mitu korda proovinud. Lord Henry Plumb, Briti konservatiivide esindaja ja endine Euroopa Parlamendi president, püüdis 20 aastat tagasi, 1980. aastate keskel käivitada seal põllumajandusprojekti. Projektil oli mõningast edu, aga probleem oli selles, et kokkulepe oblastiga on üks asi, Moskva arvamus asjast aga teine. Minu arvates on Kaliningrad ehk endine Königsberg Moskva jaoks peaasjalikult sümbol. Investeeringuid ei tehta, keskkonnaseisund on katastroofiline, sealne AIDSi levik Euroopa kõrgemate seas, aga Putinile ei lähe see korda. Tema jaoks on oluline see, et Kaliningrad oli Suures Isamaasõjas lüüa saanud Saksa anastajate keskus. See on kõik, mis teda huvitab. Tal ei ole huvi Kaliningradis elavate venelaste vastu. Kui teine pool sind ei kuula, on väga raske vestlust arendada.

Venemaa võiks ju teha kena žesti, võtta selle maatüki ja näidata Euroopale, et Venemaa soovib koostööd.
 
See oleks liiga arukas!

 
Läänemere ökoloogiline olukord on senistele pingutustele vaatamata järjest halvenenud. Praeguste protsesside jätkumisel elavad meie järeltulijad sajandi lõpul juba surnud mere ääres. Arvestades, et Läänemeri on sisuliselt Euroopa Liidu sisemeri, kas ei peaks selle perspektiivi vältimine muutuma juba lähiajal üheks ELi prioriteediks? Ja kas ei võiks sellest saada oluline samm ELi ühiste poliitikate kujundamise suunas?
 
Loodetavasti on ELis sellest juba aru saadud. Hulk uurimiskeskusi on teinud mitmesuguseid ettepanekuid. Euroopa Komisjon on juba vastu võtnud merenduspoliitika dokumendi, millest suur osa on just Läänemere jaoks väga oluline. Komisjon on Läänemere erilisest olukorrast teadlik. Euroopa Liidu seisukohast ei oleks see minu arvates seotud väga suurte kulutustega, kõige olulisem on poliitiline signaal. Komisjoni president Barroso kuulutas välja uue kliimapoliitika, mis on väga oluline. Minu arvates peaks Euroopa Komisjon kindlasti rahastama pilootprojekte, mille eesmärk on päästa elustik hävimisohust ja kaitsta merd tuleviku jaoks. Nagu juba ütlesin, raha ei ole peamine küsimus, peamine on anda poliitiline signaal. Raha võivad anda ka riikide valitsused. ELil on umbes 1,3% sellest, mis on valitsuste käsutuses. EL ei kavatse küll saata laevu ja bagereid kogu tööd ära tegema, aga ta võiks toimida katalüsaatorina, et erapangad ja teised võtaksid enda kanda vältimatud abinõud olukorra parandamiseks. Mida kauem oodata, seda hullemaks asi läheb.