Kaasaegse infotehnoloogia kasutamine läbipaistvuse ja avaliku aruandluse tagamiseks on valdkond, kus Eesti ei vaja juhtnööre Brüsselist. Rahvusvaheline press kiidab Eestit ülevoolavalt Interneti leviku, Interneti-panganduse, digitaalse ID-kaardi ja üleriigiliste Interneti-valimiste eest. Oktoobris kirjeldas ajaleht „The Washington Post” Eestit kui „riiki, kes ihkab nii väga 21. sajandisse jõuda, et isegi sealsetes tanklates on WiFi olemas”.
 
Kui Eesti volinikukandidaat Siim Kallas 2004. aastal Euroopa Komisjoni asepresidendiks nimetati, tõi ta mõned nendest väärtustest ja suhtumistest kaasa ka Brüsselisse. Haldusküsimuste, auditi ja pettustevastase võitluse volinikuna hakkas ta uurima avalikkuse umbusu põhjusi Euroopa Liidus ning seda, kuidas avatud ja kaasaegset kommunikatsiooni ning läbipaistvust saaks kasutada selle hajutamiseks. Kallas tõi välja kolm aspekti, millest sõltub ELi kodanike usaldus neid teenivate Euroopa institutsioonide vastu.
 
Esiteks tundus talle, et Eesti kogemust eelarvemenetluse ning riiklike vahendite kasutamise läbipaistvuse valdkonnas võiks Euroopa tasemel korrata. Kuigi ELi toetuste saajate avalikustamine osutus vaidlusi tekitavaks teemaks, õnnestus Euroopa Komisjonil lõpuks veenda ELi Ministrite Nõukogu selles, et poliitikasuundade ja eelarvete vastuvõtmine ei sobi kokku sooviga hoida tegelikku lõpptulemust salajas. Reegleid muudeti ning kõik 2008. aastal tehtud väljamaksed avalikustatakse 2009. aastal. Siis saavad kodanikud teada, kes mida EList on saanud.
 
Teiseks on ELi institutsioonide maine tihedalt seotud nende tippjuhtide hea või halva käitumisega. Kallas algatas debati tippametnike – komisjoni volinike, ministrite ja ka parlamendisaadikute – eetika üle. Detsembris avaldas komisjon sõltumatu uuringu, mis hõlmab kõiki ELi liikmesriike ja ELi institutsioone.
 
Eesti voliniku poolt 2005. aastal käivitatud meetmepaketi „Euroopa läbipaistvuse algatus” kolmas teema oli lobitöö. Kuna see võiks ka Eestis huvi pakkuda, vaadelgem seda teemat lähemalt.
 
Üldiselt pole lobitöö Eestis ei läbipaistev ega arutelude teema. Nii nagu paljudes teistes riikides, peab rahvas lobitööd demokraatlikule õigusriigile sobimatuks.
 
See arusaam võib olla tingitud kahest tegurist. Esiteks, arvestades Eesti suhteliselt hiljutist taasiseseisvumist, on Eesti inimesed võimaliku sekkumise osas poliitiliste institutsioonide tegevusse ning seadusandlikku menetlusse paljudest teistest liikmesriikidest tundlikumad. Teiseks ei ole lobitöö Eestis muutunud kutsealaks. Praegu on põhitegijateks ettevõtted, mõned erialaliidud, ametiühingud ja vabaühendused, kes püüavad poliitikute abil oma vaateid seadusandlikus menetluses läbi suruda. Eestis puuduvad seni professionaalsed lobitöö firmad, teisisõnu avalike suhete konsultatsioonifirmad.
 
Brüsselis on pilt selgelt teistsugune. Seal on lobitööl arusaadavatel põhjustel tohutu tähtsus. Arvatakse, et umbes 80% siseriiklikest seadustest saavad alguse ELi koostööst. Brüsselis langetatud otsused mõjutavad otseselt Euroopas elavate inimeste igapäevast elu. Näiteks Saksamaa elukutseliste lobistide liit rääkis meile hiljuti, et nende arvates puudutab vähemalt 50% nende poolt Saksa klientide huvides tehtavast lobitööst üht või teistpidi ka ELi mõõdet.
 
Euroopa Komisjonil on selge seisukoht, et lobitöö on aktsepteeritav. Teisisõnu, me peame lobitööd või huvide esindamist demokraatliku otsustusprotsessi loomulikuks osaks. Varustades poliitikuid eri vaatenurki pakkuva informatsiooniga ja spetsialistide arvamusega, annab lobitöö oma panuse parema ning informeerituma poliitika väljatöötamiseks. Seetõttu on lobitöö ELi otsustusprotsessi oluline, vajalik ja legitiimne osa.
 
Statistika on samal ajal muljetavaldav. Kuigi Brüsselis tegutsevate huvirühmade ja lobistide täpse arvu kohta andmed puuduvad, arvame, et arvud pidevalt kasvavad, sest peaaegu iga päev avatakse Brüsselis uusi „kontaktbüroosid” ja ühinguid. Mõningate arvestuste järgi oli 1959. aastal huvirühmasid 100, 1998. aastal – 800 ja 2003. aastal – 1450. Samuti arvatakse, et 2003. aastal töötas Brüsselis 10 000 kuni 30 000 lobisti.
 
Zozefovari (Poola) lähedal asuva Mazoviani viinavabriku töölised kontrollivad pudelisilte. Intensiivset ELi alkoholitootjate lobitööd nõudnud „viinasõda”, mis puudutas piiritusjookide määratlemist, lõppes 2007. aasta 17. detsembril kompromissiga – põllumajanduse ja kalanduse ministrite nõukogu kiitis heaks määruse piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise ja märgistamise kohta ning viina definitsioon sai lõpliku kinnituse. Hoolimata traditsiooniliste viinatootjate Rootsi, Soome, Poola ning Balti riikide tugevast lobist, et viina nimetust oleks lubatud kasutada vaid teraviljast ja kartulitest (või ka suhkrupeedist) toodetud piiritusjoogi kohta, säilib kehtiv ELi viina määratlus. Selle kohaselt võib viina toota mis tahes toidutoormest valmistatud etüülalkoholist (sh suhkruroost, viinamarjadest või muudest marjadest). Mitte-traditsioonilise tooraine kasutajad peavad tooraine nime märkima etiketile, kartulist või teraviljast valmistatud viina puhul toorainet eraldi etiketile märkima ei pea. Foto: Scanpix
 
 
Lobitööga saab teenida head raha. Ühe arvestuse järgi on kõikide Brüsselis tegutsevate lobigruppide aastane eelarve kokku 90 miljonit eurot, kuid tegelikkuses on see number arvatavasti veelgi suurem ning pidevalt kasvav. Brüsselit ja Washingtoni peetakse kaheks põhiliseks lobitöö pealinnaks maailmas, kuigi neis linnades lobitööle kulutatavad summad ei kannata omavahelist võrdlust välja. USA lobistid esitavad tänapäeval arveid 2,1 miljardi dollari eest aastas – st keskmiselt peaaegu 4 miljoni dollari eest iga USA Kongressi liikme kohta aastas. Euroopa vastav suhtarv oleks 700 000 eurot Euroopa Parlamendi ühe liikme kohta. Ka see on märkimisväärselt suur summa ning Euroopa suhtumisele kujutab ohtu, nagu seda sageli on juhtunud, liigne naiivsus.
 
Oleks üleolev väita, et Euroopa poliitikud ei ole korrumpeerunud, ning tark oleks võtta kasutusele ennetavaid meetmeid, et hoida ära selliseid skandaale, nagu leidsid aset USAs nüüdseks vangistatud lobisti Jack Abramoffiga. Olles pettustevastase võitluse volinik ning ametnik, kes vastutab 22 000 personaliliikme eest, oli Siim Kallas seisukohal, et Euroopa ei saa endale lubada jääda käed rüpes istuma, nagu polekski Brüsselil midagi õppida. Ta arvas, et oleks mõistlik suurendada läbipaistvust selle kohta, mida keegi teeb.
 
Seetõttu pakkus Kallas välja mõtte luua uus vabatahtlik register huvide esindajate kohta ning töötada välja huvide esindajate ja ELi institutsioonide vaheliste suhete käitumiskoodeks. See register avatakse 2008. aasta kevadel. Käitumiskoodeks on valmis ja praegu peab Euroopa Komisjon koos professionaalsete lobistidega nõu selle lõppversiooni üle. Koodeks teeb registrikande kohustuslikuks, registrit ennast hakkab kontrollima Euroopa Komisjon.
 
Finantsallikate avalikustamise nõude osas, mis on registrisse kandmise eeltingimuseks, on Euroopa Komisjon otsustanud paluda registreerunutel deklareerida vastavad eelarvesummad ning näidata ära peamised finantsallikad ja tähtsamad kliendid. Lobistid võivad ise otsustada, kui kalliks nad oma lobitöö kulutusi hindavad.
 
Need sammud põhinevad kindlal veendumusel, et läbipaistvus on väärtus juba iseenesest ning samas katalüsaator, mis kasvatab ausust ja eetilisust ning tagab aruandlusvastutuse. Aruandlusvastutus omakorda tagab selle, et institutsioonide tegevus läheb ühiskonnale korda, ning suurendab institutsioonide legitiimsust ja kodanike usaldust institutsioonide vastu.
 
Euroopa läbipaistvuse algatus on saavutanud märksa enamat esialgselt loodetust. Kuigi USAs ja üha enamates ELi liikmesriikides on lobitöö muutunud seadusega reguleeritud kutsealaks, on see Brüsselis ja enamikus liikmesriikides siiski veel reguleerimata. Loomulikult on algatuse põhitähelepanu suunatud Euroopa institutsioonidele. Kuid me oleme näinud, et arutelu on laienenud liikmesriikidesse ja lobitöö läbipaistvuse debatid on algamas Hispaanias, Portugalis, Prantsusmaal ning Ühendkuningriigis.
 
Komisjon loomulikult tervitab sellist laiemat arutelu, kuigi ta ei saa riikide parlamentidele või valitsustele teha ettekirjutusi, kuidas need peaksid lobitööd reguleerima. Minu teada tahab Eesti Suhtekorraldajate Liit algatada arutelu lobitöö läbipaistvuse üle Eestis. See on igati tervitatav algatus, mis tagaks selle, et läbipaistvuse valdkonnas ei vajaks Eesti endiselt õpetussõnu Brüsselist.




AUTORIST
Kristian Schmidt on Euroopa Komisjoni asepresidendi, haldusküsimuste, auditi ja pettusevastase võitluse voliniku Siim Kallase kabineti juhataja asetäitja