Putini-mõistmine on nähtus, mis ilmneb Saksamaal eri leerides ja millel on vähemalt poliitilises diskursuses suur, isegi polariseeriv tähendus. Sõna "Putin-Versteher" („Putini-mõistja“) levib saksa üldkeeles. 2014. aastal esitati seda sõna kõige rohkem aasta koledaima sõna tiitli kandidaadiks  konkursil, millega edendatakse keeleteadlikkust ja -tunnetust saksa keele alal. Konkursile võib esitada sõnu või mõisteid, mis on vastuolus inimväärikuse või demokraatia põhimõtetega. Selliste hulka kuuluvad ka formuleeringud, mis on mingite elanikkonnarühmade suhtes diskrimineerivad või ilustavad, varjavad või isegi eksitavad.(1)  Euroopa kontekstis on mõistev suhtumine Venemaa hegemoonia-poliitikasse omane ainult Saksamaale – see on üllatav, kuna Saksamaad peetakse üldiselt hoopis demokraatlike väärtuste kaitsjaks. Saksamaal on palju tuntud inimesi, kes kaitsevad avalikult Venemaa huvisid. Vladimir Putini neoimperialistlikku poliitikat üritatakse selgitada – leebelt, mitte mõistmatult. 

Meedia ja avalikkus

2014. aasta novembris sai Putin Saksa avalik-õiguslikus telekanalis ARD antud intervjuus varjamatult oma seisukohti väljendada. Teda intervjueerinud ajakirjanik küsitles teda leebelt ega esitanud Putinile ebamugavaid küsimusi, vaid andis ainult märksõnu ette. Ta hoiatas, et Venemaa-vastastel sanktsioonidel on tagajärjed ka Saksamaa jaoks, väitis, et Ukraina konfliktis ei ole rahvusvahelist õigust rikutud ja väljendas „suurt muret“ Ukrainas venelasi väidetavalt ähvardava etnilise puhastuse pärast. Putin, kellele ajakirjanik vastu ei vaielnud, väljendas „muret“ selle pärast, et Ukraina „kaldub“ neonatslikule teele.(2)  Teisalt on Saksamaa meedia siiski ka kriitiline. Nii tekkis debatt selle üle, et Vene riigimeedias on populaarseks saanud isehakanud Saksa eksperdid. Näiteks Venemaa propagandaportaalis Ukraina.ru kirjutab keegi „Saksa politoloog“, veidra nimega Kert Maier, et „Saksamaal olla Putini-mõistmine keelatud“. Saksa teadusmaailmas selle nimega politoloogi ei ole. Ikka ja jälle kuuleb ka ühest teisest fantoomprofessorist nimega Lorenz Haag. Eriti tihti tsiteerib seda „Saksa professorit“ Venemaa riiklik uudisteagentuur TASS. Haag ütleb siis seda, mida venelased Saksamaalt kuulda tahavad. Üks pealkiri on näiteks: „Saksamaal saadakse Krimmi ja Venemaa olukorrast aru“.(3)  Vene telekanal Russia Today käivitas novembri keskel oma saksakeelse internetikanali. Sealt leiab jämeda segu propagandast ja vandenõuteooriatest.(4)

Hetkel on meeleolud Saksamaa elanikkonna hulgas muutumas. 2014. aasta aprillis korraldas Saksamaal tuntud Allensbachi arvamusuuringute instituut avaliku arvamuse uuringu, mis näitas, et Venemaa kuvand on sakslaste seas pärast hiljutisi sündmusi Ukrainas oluliselt halvenenud. Venemaas nägi ohtu 55% küsitletutest ja vaid 10% pidas Venemaad usaldusväärseks partneriks. Ka kahe maa omavahelisi suhteid pidas 75% häirituks. Üha vähem on neid, kes peavad Venemaaga tiheda koostöö jätkamist tähtsaks ja mõttekaks. Krimmi annekteerimise küsimusse aga suhtub suur osa elanikkonnast märkimisväärse mõistmisega. Enamik, s.o 41%, peab toimunut küll kohutavaks ja Venemaa riigipiiride nihutamist vastuvõetamatuks, kuid koguni 33% peab anneksiooni arusaadavaks ja näeb selles isegi head. Lisaks näitab see küsitlus, et Venemaa kuvand ei ole sugugi üdini negatiivne. Rahva suur enamik hindab muu hulgas Venemaa poliitilist tähtsust ja kultuuritraditsioone ning venelaste tugevat rahvusuhkust ja külalislahkust.(5)

Mõistvat suhtumist leiab kõigist poliitilistest leeridest

Saksamaa mõjukaim ajakiri Der Spiegel püstitas juba märtsis küsimuse, kas Saksamaa on Venemaa apologeetide maa. Sümpaatia Venemaa suunal olevat lausa käega katsutav.(6)  Tõepoolest, mõistva suhtumisega Putini agressiooni ja selle õigustamisega ei ürita üksteist üle trumbata ainult poliitilise ääremaa tegelased, nagu postkommunistid ja euroskeptikud. Ka poliitilises peavoolus kostab sellel teemal juba ammu kaalukaid sõnavõtte. See sobib kokku Saksa välispoliitikaga, mille aluspõhimõteteks on dialoog ja Saksamaa võla hüvitamine („minevikuvarjud“). Saksamaa eelistab oma välispoliitikas ettevaatlikkust ja pehmust. Need, kes Venemaa imperialistliku poliitikaga niisama nõus olla ei taha, tembeldatakse kiiresti „külma sõja pooldajateks“ ja tülinorijateks. Sellist suhtumist ei muuda ilmselt ka Saksamaa selge orientatsioon Läände. Viimasel ajal on transatlantilistesse suhetesse muu hulgas ka spionaažiskandaalide tõttu tekkinud suured mõrad. Lisaks on ammu lahtunud Obama-müüt – seda isegi Saksamaa avalikkuses, kus USA presidenti on peetud karismaatiliseks rahutoojaks. Pahameelest kantud Ameerika-vastasuse taassünd võib pürgimust või isegi igatsust Venemaa – ja Putini – mõistmise järele oluliselt tugevdada. 

Ekskantsler Schröder kui Putini sõber 

Saksamaa kantslerit aastatel 1998–2005, sotsiaaldemokraat Gerhard Schröderit on juba kaua peetud Putini lähedaseks sõbraks. Kohe pärast oma ametist lahkumist, kui kantsleriks sai kristlik demokraat Angela Merkel, asus Schröder tööle Nord Stream AG-s, mille enamusosalus (51%) kuulub venelaste Gazpromile. Sellega sidus Schröder end otseselt Nord Streami projektiga, millesse ta oli juba oma kantsleriajal alati väga soosivalt suhtunud. Schröder teenib aastas ligi 250 000 eurot. Gazpromis kehtib põhimõte, et põhipalka täiendatakse oluliselt suuremate preemiate ja materiaalsete hüvedega – see toob 7750 euro suurusele kantsleripensionile kenakese lisa. Meeste sõprus algas 2001. aastal, kui nad  Putini kodumaal üheskoos vene jõule tähistasid. 

Schröderi 60 aasta juubelile sõbra kodulinna Hannoveri tuli Putin 2004. aastal terve kasakatekooriga. Vene keeles on sellest ajast kasutusel uus sõna, mis kirjeldab Läänes kellegi enda huvides äraostmist. See sõna on „šroderisatsija“, mis tõlkes võiks olla „schröderiseerimine“.(7)  Lendlauseks sai Schröderi poolehoid oma Vene sõbra suhtes 2004. aastal, kui ta veel kantsleriametit pidas.  Teleintervjuus ühe tuntud saatejuhi küsimusele: „Kas te peate Vladimir Putinit pesuehtsaks demokraadiks?“, vastas Schrörder: „Ma usun küll ja ma olen veendunud, et ta seda on.“ Keset Ukraina kriisi, 2014. aasta aprillis, tähistas Saksamaa äraostetud kantsler ja majanduslobist Putiniga Peterburis oma 70 aasta juubelit. Ametlikult oli tegemist Nord Stream AG üritusega.(8)  Seda oma erakonna juhatusega eelnevalt kooskõlastamata viibis üritusel ka CDU välispoliitik Philipp Mißfelder. Varem oli Mißfelderit tegelikult peetud transatlantiliste suhete pooldajaks. Ta on üha tugevamini ja süstemaatiliselt loonud kontakte Venemaa majandussektori lobistidega. Veel 2007. aasta lõpus nahutas ta Putini „diktatuuri Venemaal“, mis väidetavalt kippuvat Saksamaal mõjutama ka Schröderi tegevust Gazpromi heaks. Ei ole näha, et Moskva režiim oleks sellest ajast demokratiseerunud, küll aga on hämmastavalt muutunud Mißfelderi meelsus. Temast on ilmselt saanud  disappointed transatlanticist (eesti k pettunud transatlantik). Praegu – isegi nüüd, kus Venemaa on Krimmi okupeerinud – väljendab ta kui ilmselt üsna pragmaatiline parteikarjerist end veendunud Putini-mõistjana: Venemaa ja Ukraina vahelises konfliktis hoiatas Mißfelderi „olukorra demoniseerimise“ eest. Veel pärast Krimmi kriisi algust – 19. märtsil – lasi ta valida end venemeelsuse tõttu kriitika alla sattunud Saksa–Vene foorumi juhatuse esimeheks.(9)

Foorumi kuratooriumi üks liige on aga just Vladimir Jakunin, kes on Venemaa riigiraudtee juht ja Putini lähikondlane. Jakunin mõistab ikka ja jälle hukka Lääne kombe- ja moraalilangust. 20. märtsil kehtestas USA selle ultrakonservatiivi suhtes sanktsioonid ja keelas talle sissesõidu. Saksamaal aga esineb ta endiselt ilma igasuguse häbita – nagu näiteks 23. novembril Berliinis toimunud „rahukonverentsil“. Sinna oli üks ajakiri kutsunud Putini-sõpru eri poliitilistest leeridest, nende hulgas ka parempopuliste ja -äärmuslasi ning vandenõuteoreetikuid. Vaba ajakirjandust seal näha ei soovitud. Konverentsil esines sõnavõtuga ka vahepeal 92-aastaseks saanud SPD välispoliitik Egon Bahr. See mees kujundas 1963. aastal toonase kantsleri Willy Brandti nõunikuna välja mõiste, millel on endiselt suur mõjujõud ja mis seletab Putini-mõistjate suurt hulka nimelt sotsiaaldemokraatide hulgas: „muutumine lähenemise kaudu oli 1960.–1970. aastate idapoliitika alus“. 

Ka SPD kunagine esimees Matthias Platzeck, kes oli 2009. aastast kuni 2013. aasta augustini Brandenburgi liidumaa peaminister, arvas hiljuti ühes suure vaatajaskonnaga Venemaa-teemalises vestlussaates, et Lääs peaks Putinile vastu tulema. Tema arvates ei ole demoniseerimisest abi. Platzecki meedias leviv tsitaat, et Krimmi annekteerimine Venemaa poolt tuleks legaliseerida, on tema arvates aga kontekstist välja rebitud. Ta pidavat sellega silmas hoopis seda, et Krimmi annekteerimine tuleks tagantjärele rahvusvahelise õiguse kohaselt reguleerida, nii et see oleks kõigile vastuvõetav.(10)  Juba mais kutsus Platzeck Jakunini „sõbralikule vestlusele“ ühes Berliini hotellis. Tema mõju Saksamaal Venemaa majanduse ukseavaja, Vene–Saksa foorumi esimehena piiratakse nüüd ka juba Angela Merkeli survel. Platzecki erakonnakaaslane, välisminister Frank-Walter Steinmeier, nahutas teda Krimmi-avalduste pärast. 

Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Brandenburgi liidumaa peaminister Matthias Platzeck
ILA Berliini lennusõu avapäeval Berliini linnaosast Schönefeldist lõunasse jäävas Selchow’s
11. septembril 2012. Foto: Scanpix


Kõikides erakondades, s.o sugugi mitte ainult poliitilistel äärealadel, otsitakse mõistmist. Baieri konservatiivide, CSU aseesimees Peter Gauweiler näiteks keeldub Ukrainale üheselt toetust avaldamast. „Me pooldame partnerlussuhteid Kiieviga, aga Moskva kuulub samamoodi Euroopasse“, ütles Gauweiler ühel 2014. aasta märtsis toimunud poliitilisel suurüritusel. „Ja me ei luba, et euroopalik Venemaa Ukrainast ja teistest lahutatakse. Me pooldame koostööd Moskvaga.“(11)


See näitab, millised on Saksa ja Vene suhted tegelikult. Saksamaa kui soft power, Euroopa majanduse mootor ja ekspordi maailmameister, hindab maailmamajanduslike vastastikseoste tähtsust. Venemaa-vastased majandussanktsioonid mõjutavad seega kõige raskemalt esmajoones Saksamaad, kuna sellel on Venemaaga kõige tihedamad majandussidemed. Eksperdid kardavad, et sanktsioonidel võivad olla konjunktuuri ja tööturu jaoks rängad tagajärjed. Alates masinatest ja põllumajandusest kuni autodeni – Venemaale eksporditakse tähtsaid kaupu. Energiapoliitikat peetakse „privilegeerituks“. Saksamaa ettevõtetel on suurepärased ärisidemed. Lobiühendus „Ostausschuss der deutschen Wirtschaft“ (Saksa majanduse Ida-komitee) ei taha Kremli-kriitikat eriti kuulda. 

Gorbi – Saksa kangelane Putini radadel

Berliini müüri langemise 25. aastapäeva pidustuste keskel – 9. novembril 2014 – sai ka Mihhail Gorbatšov taas rambivalgusesse astuda. Gorbatšovi peetakse Saksamaal erinevalt Venemaast endast või Baltimaadest endiselt kangelaseks ja üheks Saksamaade ühinemise isadest. Teda nimetatakse hellitavalt Gorbiks. Pikka aega peeti 83-aastast Nobeli rahupreemia laureaati Putini kriitikuks. Vahepeal on ta aga oma meelsuses mingil põhjusel 180-kraadise pöörde teinud. Berliinis väljendas tema, kes ta on korduvalt kritiseerinud Putini Venemaa eemaldumist demokraatiast, mitte ainult oma kriitikat Lääne suhtes. Kremli valitseja jaoks olid tal varuks kiidusõnad: „Ma olen täiesti veendunud, et Putin kaitseb täna Venemaa huve paremini kui keegi teine.“(12)  Gorbatšov ise on Venemaa suurvõimu traditsioonide pooldaja. Ta ütles Berliinis samuti, et Krimm kuulub Venemaale. Lisaks usub ta, et Nõukogude Liitu oleks saanud päästa ka pärast 1991. aasta augustiputši. 2011. aastal ajakirjas Der Spiegel ilmunud pikas intervjuus ütles ta: „Me hakkasime seda [Nõukogude Liitu] ainult liiga hilja reformima. [---] N Liit hävitati vastu rahva tahet [---].“ Küsimusele, mis oleks paremini, kui N Liit oleks ikka veel alles, vastas ta: „Teie sellest aru ei saa. Aastakümnete jooksul oli kõik kokku kasvanud: kultuur, haridus, keel. Baltikumis ehitasime autosid, Ukrainas lennukeid, ja ka täna ei saa me üksteiseta hakkama. Ja 300 miljonit inimest – ka see oli pluss.“(13)
 
Kokkuvõte

Saksamaa nihestunud suhtumine Gorbatšovi, ka küsimuses, mis puudutab tema rolli Saksamaade taasühinemisel, näitab, millised on tegelikult Saksa–Vene suhted. Küsimus ei ole üksnes majandushuvides. See, et Gorbatšov avas tee Saksamaade taasühinemisele, teeb Saksamaa poliitikutest võlglased – ja seda ka Putini hegemoonia-ajastul. Paljud poliitikud arvavad lisaks, et Saksamaa abiga võib Venemaa muutuda moodsamaks ja demokraatlikumaks. Või veel polariseerivamalt: kes Venemaad teravalt kritiseerib, ohustab Euroopa julgeolekut ja vabadust. Kõigist erakondadest on kuulda loosungit „Stabiilsus iga hinna eest!“ Ikka ja jälle võrdsustatakse Krimmi Kosovoga, mille tõttu hägustub nende sekkumiste põhimõtteline vastuolu: Kosovos sekkus NATO alles pärast seda, kui konflikti oli üritatud ÜRO Julgeolekunõukogus pikka aega edutult lahendada ja kui sajad tuhanded kosovolased juba kodudest põgenesid. Kosovot ei annekteerinud keegi. Läänevastane vasak- ja parempoolne mõtlemine on Saksa õnnetu traditsioon, mida paljud pidasid unustuse hõlma vajunuks.(14)  Paistab, et ainult kantsler Angela Merkel ei lase end Putini-mõistjatest häirida ja liigub üha selgemalt Putini-vastasel kursil. 26. novembril ütles ta Bundestagis (Saksamaa parlament), et Krimmi annekteerimine „on täiesti andestamatu. Moskva ohustab Euroopa rahumeelset korda“(15).  Paljud Putini-mõistjad, kelle arvates Saksamaa peaks asjasse omamoodi suhtuma, seda ilmselt ei mõista. 

VIITED

(1) http://www.focus.de/panorama/welt/ gesellschaft-putin-versteher-fuer- unwort-des-jahres-2014-vorgeschla- gen_id_4259526.html (tsiteeritud seisuga 24. november 2014). 

(2) http://www.welt.de/vermischtes/artic- le134404272/ARD-verwandelt-sich- in-Putins-Kreml-TV.html (tsiteeritud seisuga 20. november 2014). 

(3) http://www.spiegel.de/politik/ausland/ russland-medien-zitieren-angeblic- he-deutsche-experten-a-999692.html (tsiteeritud seisuga 20. november 2014). 

(4) http://www.handelsblatt.com/unterneh- men/it-medien/russia-today-wir-sind- die-kreml-marionetten/11016084-2.html (tsiteeritud seisuga 25. november 2014).

(5) Vrd „Allensbach-Umfrage, Mehrheit der Deutschen sieht Russland als Gefahr“, 16.4.2014, http://www.zeit.de/politik/ deutschland/2014-04/deutsche-russland- allensbach-umfrage (tsiteeritud seisuga 20. november 2014). 

(6) http://www.spiegel.de/international/ germany/prominent-germans-have- understanding-for-russian-annexation-of- crimea-a-961711.html (tsiteeritud seisuga 20. november 2014). 

(7) http://www.focus.de/politik/ausland/ politik-der-russland-deutsche-seite-3_ id_3838201.html (tsiteeritud seisuga 25. november 2014).

(8) http://www.zeit.de/politik/2014-04/ Geburstag-Schroeder-Putin (tsiteeritud seisuga 25. november 2014).

(9) http://www.stern.de/politik/deutschland/ putin-versteher-in-der-cdu-missfel-ders-moskau-connection-2108271.html (tsiteeritud seisuga 25. november 2014). 

(10) http://www.zeit.de/politik/aus- land/2014-11/platzeck-russland-ukraine (tsiteeritud seisuga 26. november 2014). 

(11) http://www.br.de/nachrichten/politisc- her-aschermittwoch-2014-102.html (tsiteeritud seisuga 25. november 2014). 

(12) http://www.spiegel.de/international/ germany/prominent-germans-have- understanding-for-russian-annexation- of-crimea-a-961711.htm l (tsiteeritud seisuga 25. november 2014).

(13) „Es waren wirklich Idioten“ („Tegelikult olid nad idioodid“), intervjuu Mihhail Gorbatšoviga: Der Spiegel, 33 (2011), lk 98–102, siin tsiteeritud lk 100–102. 

(14) http://www.zeit.de/politik/aus- land/2014-03/russland-krim-annexion- gysi-schroeder (tsiteeritud seisuga 26. november 2014). 

(15) http://www.spiegel.de/politik/deutsch- land/angela-merkel-scharfe-kritik-an- russland-in-der-ukraine-krise-a-1005054. html (tsiteeritud seisuga 26. november 2014). 






Dr Florian Hartleb
on Wilfried Martensi Euroopa Uuringute Keskuse (Brüssel) teadur  ja mitme Saksa ülikooli õppejõud