Teades, et Ukraina majandus ja kaitsejõud on tänu sealsete oligarhide jagelemistele ja korruptiivsele tegevusele viidud kaoselisse olukorda, otsustas Putin koos oma Kremli kaaskonnaga alustada pokkerimängu, kus võiduobjektiks ehk pokkeripangaks on Ukraina riik, mille venemeelsed alad tuli üle võtta Venemaa Föderatsiooni koosseisu ning ülejäänud Ukrainast pidi saama Venemaa kuulekas vasall mitte euroliidu või NATO liikmena, vaid hoopis Euraasia Liidu liikmena.
Pokkerimängu algul üritas Putin kasutada pehme jõu arsenali, andes riigi propagandamasina kaudu teada, et Ukrainal on Venemaa ees suur gaasivõlg, mida aga annab teatud Venemaale meelepäraste tegevustega osaliselt kompenseerida. Kõik see ärritas tollast Ukraina presidenti Viktor Janukovõtšit. Teades, et nii USA (Euroopa Liidu–USA vabakaubanduslepingu raames) kui ka Hiina RV (Uue Siiditee projekti raames) kavatsevad tulevikus kasutada Krimmi oma Euroopasse paisatava odava kauba ümberlaadimispunktina, hakkas Janukovõtš nende riikide juhtkondadele mõista andma, et see, kes on nõus Janukovitši klannile „joonistama taskusse“ suure rahasumma Krimmi pikaajalise rendilepingu eest, saab sellele lepingule ka kohe Ukraina riigipea allkirja.
Tänaseks on selgunud, et Janukovõtši rahaline soov osutus kahele suurriigile liigsuureks ja Krimmi väljarentimist ei toimunud. Küll aga said Janukovõtši Krimmi-kupeldamisest haisu ninna Venemaa eriteenistused ja nüüd oli ka president Putinil viimane aeg oma pokkerimängu aktiveerida. Esmalt tuli Venemaa külge tagasi liita suurriike paeluv Krimm koos Sevastopoliga, kus kalli rendilepingu alusel seisis kui suletud lõksus Venemaa Musta mere laevastik. Sellele aktsioonile aitas kaasa ka tõik, et just Krimm osutus sotsiaal-majanduslikult Ukraina üheks kehvemaks oblastiks ning rahulolematust Kiievi keskvõimu vastu oli palju.
Ent justkui „klaver põõsas“ olukorras Kremlile, aitas Kiievis Janukovõtši-vastaseid rahvarahutusi aktiveerida ka viimasega pahuksisse läinud USA ja viimase järel mitmed teisedki lääneriigid. Ukraina poliitilist elu hakkasid oluliselt mõjutama Maidani sündmused. Siis leidiski Kremli ladvik, et aeg on pokkeriblufiks küps. Venemaa massiteabevahendid hakkasid kui ühest suust laulma, et Nõukogude ajal selle liidri Nikita Hruštšovi käsul toimunud Krimmi poolsaare ja Sevastopoli linna Ukraina külge liitmine oli ebaseaduslik akt, mis nõuab nende alade tagastamist Venemaale. Pea samal ajal algasid ka rahutused Krimmis, kus venekeelsed massid nõudsid Krimmi ühendamist Venemaaga ja vastava referendumi korraldamist. Ehkki kohalikud krimmitatarlased ja ukrainlased olid teravalt selliste rahutuste vastu, ei võetud nende häält kuuldagi. Otse vastupidi – Krimmi ilmusid täisvarustuses jässakad eraldusmärkideta nn rohelised mehikesed, kes resoluutselt igasugused venevastased protestid jõuga maha surusid või siis protestijad Krimmi poolsaarelt hoopis välja saatsid.
Nüüd võis Kreml teatada, et referendum Krimmi liitmiseks Venemaaga saab teoks 16. märtsil 2014. Sellistest arengutest hämmastunud rahvusvahelisele üldsusele aga bluffis president Putin, et kohaliku päritoluga nn roheliste mehikeste mundrid ja muu varustus on ilmselt soetatud kohalikest kaubakioskitest ja ametlik Moskva ei ole nende asjadega seotud. Nagu oodata võiski, hääletasid automaatureist roheliste mehikeste tiiva all krimlased referendumil Venemaaga ühinemise poolt ning Krimmi poolsaar ja Sevastopoli linn võeti Vene võimude poolt kogu sinna kuuluva kinnis- ja vallasvaraga sujuvalt üle – ja kõike seda ühegi püssipauguta. Kreml Putini juhtimisel oli pokkerimängu esimeses raundis saavutanud Ukraina üle suure võidu.
Isegi mitmed tuntud opositsionäärid, nagu näiteks Aleksei Navalnõi ja Boris Nemtsov, rõõmustasid, et Krimm on taas Venemaa rüpes. Endine N Liidu president Mihhail Gorbatšov, kes tavaliselt suhtub sapiselt Kremli aktsioonidesse, aga teatas Venemaa massimeedias, et Krimm on Venemaa laps ja kuulub ajalooliselt selle koosseisu, kus tal on taas õnn olla. Võidujoovastusse sattus nii Venemaa võimueliit kui ka lihtrahvas, kes populaarsusreitingus kergitas Putini enneolematule kõrgusele. See aga andis märku Kremlile, et mängu suurtele panustele Ukrainas tuleb jätkata.
Esmalt tuli hakata ette valmistama Ida-Ukrainas paiknevate põhiliselt venekeelsete Donetski ja Luganski oblastite ülevõttu, kus tegutsesid ka Venemaa sõjatööstuslikule kompleksile olulised sõjatehased. Juba aasta-poolteist varem sinna lähetatud Vene agentuurile anti käsk häälestada kohalik elanikkond eraldumisele ametlikust Kiievist, kus Janukovõtši korrumpeerunud võim oli Maidani sündmuste käigus asendatud läänemeelsete võimuorganitega.
See aga näitas Kremlile, et pokkerimäng Ukrainas ei kulge siiski päris tema plaani kohaselt. Suurde Donetski oblastisse, kus Moskva stsenaariumi kohaselt oli jõutud välja kuulutada Donetski „rahvavabariik“, saadeti peaministriks Moskvast pärit võimupartei Ühtne Venemaa liige Aleksandr Borodai. „Rahvavabariigi“ kaitseministriks lähetati Moskvast pärit GRU vanemohvitser Igor Girkin-Strelkov. Kui esimese käskudele hakkasid koheselt vastu kohalikud elanikud, nimetades Borodaid Moskva bürokraadiks ning viimane taandas end varsti „peaministri“ ametist, mis põhjustas Moskvale suure pettumuse, siis Igor Girkin-Strelkovil tekkis kohe konflikt teise GRU vanemohvitseri Igor Bezleriga, kes leidis, et just tema peaks olema vanema ja kogenenumana „rahvavabariigi“ kaitseminister.
Hiljem tekkis Borodaid peaministri ametis asendanud Aleksandr Zahartšenko ja Girkin-Strelkovi vahel isegi lühikene tulevahetus, kus viimane sai käest ja jalast haavata ning hospitaliseeriti Rostovi sõjaväehaiglasse. Kohalike põlu alla sattus ka mitmeid teisi Moskvast kohale lähetatud emissare. Viimased hakkasid Girkin-Strelkovi eestvõttel nüüd Kremli poole lähetama kaebekirju ja andma süüdistavaid intervjuusid, justkui olevat Kreml varustanud neid üksnes rõivastuse, konservide ja medikamentidega, jättes nad ilma vajaliku relvastuseta sihilikult kaitsetusse olukorda neid ründavate Ukraina armee terroritõrje väeosade ees.
See oli aga juba tõsiseks häiresignaaliks Putinile. Viimane pidas nõu oma lähikondlastega, ent sai sealt väga vastuokslikke soovitusi. Tema kommunistist nõunik Sergei Glazev soovitas Kiievi võimud kiirelt põlvili suruda Ukraina suurlinnade massiivse pommitamisega. Kindralstaabi mitmed kindralid aga soovitasid maavägede laialdast sissetungi Ukrainasse. Seda meelt olid ka mitmed Kremli jaoks mõjukate eliitklubide Izborski Klub ja Krasnaja Moskva liikmed. Taolises olukorras tundis president ja kõrgem ülemjuhataja Putin end justkui tangide vahel. Kremli müüride vahelt läbi imbunud informatsiooni kohaselt olnud riigipea nii tusatujus, et ei soovinud hiljem oma sünnipäevagi Moskvas tähistada, vaid sõitis mõne ihukaitsjaga Siberi taiga vaikusse seda mööda saatma.
Õnneks ei oleks aga Putin tol ajal oma armeed Ukraina vastu saata saanudki, sest kaitseminister Sergei Šoigu sõnul olnud selle vastu väidetavalt kolm tõsist argumenti: 1) Venemaal puudus sõja-aja peakorter ehk nn stavka koos vastava kaadriga;
2) Vene armeel ei olnud piisavalt mobiilseid ambulantsiüksuseid;
3) Donetski ja Luganski „rahvavabariikide“ kohalikke vabatahtlikke ei oldud jõutud veel Venemaa GRU-meeste ja sõjaliste instruktorite poolt vajalikul tasemel sõjaliselt välja õpetada.
Seega oleks Vene armee sissetung Ukrainasse osutunud suureks sõjaliseks avantüüriks, mis oleks andnud aluse ka sinna rahvusvaheliseks sekkumiseks ja Venemaa karmiks süüdistamiseks. Küll aga leidis Venemaa sõjaline juhtkond nüüd, et tasuks korrata Vene–Gruusia 2008. aasta sõjalise konflikti kogemust, kus Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse saadeti nn humanitaarabi konvoid, kus enamikus Venemaa saadetud konvoiautodes olid rõivaste, toidu ja medikamentide asemel hoopis relvad Gruusia võimude vastu mässajaile.
Moskvas Suvorovi väljakul nn Uus-Venemaa toetuseks korraldatud miiting 18. oktoobril 2014. Meeleavaldaja käes on plakat „Meie nimi on Strelkov“. Meeleavaldusel nõuti sõjategevuse lõpetamist Ida-Ukrainas ja Uus-Venemaa poliitilist tunnustamist. Foto: Scanpix
2014. aasta südasuvel hakkasidki pikad Kamaz-kaubaautode valgeks võõbatud konvoid siirduma separatistide valduses olevaisse Donetski ja Luganski oblasteisse. Peagi ilmnes, et osa kaubaautosid saabus sihtkohta tühjana või saladuslike plommitud kastidega täidetuina ja nende sisu ei kutsutud kontrollima Punase Risti esindajaid. Küll aga algasid just siis nende oblastite sõjatehaste rüüstamised, kus kallis sisseseade demonteeriti ja laaditi nendesamade valgeks võõbatud humanitaar-Kamazide peale ning veeti Venemaale. Kremli lootus niiviisi Ukrainalt saamata jäävad militaartooted nende vahenditega Venemaal toota tõenäoliselt ei realiseeru, kuna asjaomane tehnilis-tehnoloogiline dokumentatsioon asub valdavas osas hoopis Kiievis. Seega võivad Ukraina sõjatööstuselt röövitud seadmed minna Venemaal põhiliselt vaid vanarauaks või siis mõningase rahumeelse toodangu valmistamiseks.
Nähes selliste aktsioonide vähest efektiivsust, ilmutab Kreml nüüd rahvusvahelisele üldsusele nii silmakirjalikkust kui ka päevselget bluffi, mis aga ongi pokkerimängu olulisi põhimõtteid. Tanke, soomustransportööre, liikursuurtükke, õhutõrjeseadmeid ja muud raskesõjatehnikat saadetakse üle Vene–Ukraina piiri separatistlikesse oblastitesse lausa päise päeva ajal. Ukraina vägede kätte langevad Venemaa luurajad või kaadrisõjaväelased ristib Vene meedia ja ametlik Moskva kohe kas „puhkusel viibivaiks vabatahtlikeks“ või „separatistlikku eraldusjoont kogemata ületanud isikuiks“.
Seda juttu ei võta rahvusvaheline üldsus enam ammu tõe pähe. Ida-Ukraina põrandaaluse organisatsiooni Informatsiooniline Vastupanu juhi Dmitri Tõmtšuki sõnul on 2014. aasta oktoobris Kreml lähetanud separatistidele umbes 110 tanki, 250 soomustransportööri, 100 suurtükki ja basuuki ning 500 sõjaväeautot. Kokku tegutsevat nüüd Ukraina territooriumil aga ligikaudu 15 000 Vene palgasõdurit.
Neid toetab omakorda ligi 12 000 kohalikku separatistist võitlejat. Kõik need jõud on jagatud ära nelja nn militaartegevuse piirkonna vahel.
On selge, et sellise ulatusega sõjalist jõudu ei saa Kreml enam olematuks pidada või väikese eksitusena Ida-Ukraina separatistidele antuks lugeda. Ka on kummaline Kremli bosside jutt Ida-Ukrainas puhkusel viibivaist Vene vabatahtlikest võitlejatest. Ütleb ju VF kriminaalkoodeksi paragrahv 395 selge sõnaga, et keelatud on Venemaa kodanike välisriikidesse palgasõdureiks saatmine, mida kvalifitseeritakse kriminaalkuriteoks. Paraku on Putin ja tema lähikondlased otsustanud sellele tegevusele Ukrainas hoopis läbi sõrmede vaadata. Võib nentida otse vastupidist. Näiteks kurikuulus Gorlivka garnisoni komandör Igor Bezler saadeti hiljaaegu Donetski „rahvavabariigi“ juhtkonna poolt pidulikult erru talle kindralmajori auastme andmise ning soliidse korteri kinkimisega Krimmis. Samavõrd kurikuulsale Igor Girkin-Strelkovile aga muretseti magus saatejuhi ametikoht riigitelevisioonis (nooruses edukas muinasjuttude kirjutaja juhib nüüd populaarset lastesaatesarja) ning kena elupaik Moskvas.
Kaasa tuleb tunda viimastele Donetski ja Luganski rahvavabariigi juhtidele, kes on üritanud oma perspektiivituist ameteist lahkuda, ent Moskva käsu kohaselt seda teha ei tohi. Meeleheites on Donetski juhtkond korraldanud relvaüksuste valve all omad „parlamendivalimised“, mida keegi peale Venemaa demokraatlikeks ei tunnista. Küll aga kuulutas nende „valimiste“ keskkomisjoni esimees Roman Ljagin ajakirjanikele, et vastavalt valimistulemustele on Donbass nüüd lõplikult Ukrainast eraldunud. Tema otsuse tõsidust kinnitab ka Donetski „rahvavabariigi“ Ülemnõukogu, kes on otsustanud hakata peagi oma raha trükkima praegu käibel olevate Vene rublade ja Ukraina krivnade asemel.
Muidugi on huvitav, kus sellisel juhul seda raha trükitaks. Sest Valgevene juhtkond on Ida-Ukraina separatismi ametlikult hukka mõistnud. Venemaa liider Putin aga kordas alles hiljaaegu, et Venemaa soovib näha Ukrainat territoriaalselt tervikliku föderaalse riigina ning selles osas separatismi ei poolda. Ka on Venemaale selge, et separatismi hoogne toetamine Ida-Ukrainas on viinud läänemaailma Venemaa-vastaste karmide sanktsioonide kehtestamiseni, mille valusaid tulemeid Venemaa juba tunneb.
Lääne krediidiallikatest äralõikamine on Putini vanadest sõpradest tšekistliku taustaga riiklike kontsernide juhid oma hiidfirmadega äkitselt pannud raskesse majanduslikku olukorda. Sellest pääsemiseks paluvad nüüd nii Rosnefti juht Igor Setšin, Rostechi juht Sergei Tšemezov kui ka korporatsiooni Venemaa Raudteed juht Vladimir Jakunin riigilt pooleteise triljoni või enama rublani ulatuvaid subsiidiume. Ent kuna riigi valuutareservid on kahanenud kusagile 420 miljardi dollari tasemele ning sellest võivad riigifirmad pretendeerida vaid umbes 210 miljardi dollarini ulatuva summa mingile osale, siis on ka mõistetav, et rahandusministeeriumi juhtkond ega Putin ei saa neid triljoneisse rubladesse ulatuvaid taotlusi rahuldada.
Kõik see omakorda on pingestanud oligarhide suhteid nii Kremliga ja valitsusega kui ka omavahel. Venevastastele sanktsioonidele vastusammuna seatud impordiembargod aga on tõstnud Venemaal kõrgele toiduainete ja esmatarbekaupade hinnad. Kui veel septembrikuus lootis Putin, et riigi selle aasta inflatsioonimäär ei ületa 8%, siis praegust majandusseisundit arvestades leiab majandusarengu minister Aleksei Uljukajev, et hea, kui see näitaja ei ületa 9%. Endine rahandusminister Aleksei Kudrin aga kardab põhjendatult, et Venemaa võib Lääne sanktsioonide tõttu kaotada 15% riigi kullavarudest.
Lohutust ei paku Kremlile ka naftahinnad maailmaturul. Ehkki riigi rahandusministeerium pani kokku föderaaleelarve eeldusel, et naftabarreli hind maailmaturul ei lange alla 96 dollari, on see nüüdseks kukkunud juba alla 80 dollari. Seega on riigi üks põhilisi tuluallikaid – nafta – muutumas mittepõhiseks tuluallikaks. Rahandusminister Anton Siluanov püüab küll teha asjade juures hea näo ja väidab, et Venemaad tabaks alles siis suur majanduskrahh, kui naftabarreli hind langeks alla 60 dollari. Ent seda juttu ei soovita tõsiselt võtta isegi mõned tema valitsuskabineti kolleegid. Eks seetõttu nõudis ka peaminister Dmitri Medvedev novembrikuu keskel föderaaleelarve kiiret ümbertegemist.
Samas külvab Venemaa ärikeskkonnas üha suuremat hirmu pidevalt odavnev rubla. Keskpanga poolt suvel öeldu, et neil jätkub piisavalt reserve rubla vahetuskursi stabiliseerimiseks, ei pea juba täna paika. Isegi president Putin nõuab nüüd rubla vahetuskursi vabale kõikumisele laskmist. Piltlikult öeldes on Putin nõustumas olukorraga, kus tema pokkerimängu jõuliseks jätkamiseks Ukrainas ei ole tal enam piisavalt ressursse. Samas ei jätku tal poliitilist julgust seda tunnistada.
Poliitilise hasartmängijana, kes kardab Ukraina afääris vastutust võtta ja oma hetkelist kõrgpopulaarsust kaotada, on Vladimir Putin sõnades otsustanud sellest hoopis distantseeruda. Veel 18. novembril, kohtudes Moskvas Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieriga, kurtis Putin talle, et soovib verevalamise lõppu Ida-Ukrainas ning konflikti reguleerimist Minski kokkulepete vaimus. Ent kuna Venemaa ei olevat selle konflikti osaline, siis saavat Putini arvates siin suure töö ära teha üksnes Kiievi võimude ja Ida-Ukraina „rahvavabariikide“ vahelised läbirääkimised.
Seega on tegemist järjekordse katsega pokkerimängija kombel bluffida ja väita, et Ukraina konfliktis ei ole Kreml varustanud Ida-Ukraina separatiste-terroriste ei militaarspetsialistide ega sõjatehnikaga. Neid Putini väiteid ei usu aga enam ükski kainelt mõtlev inimene. Kreml peaks endale aru andma, et nüüd tiksub aeg konflikti ja sanktsioonide jätkumisel vaid riigi majanduskrahhi suunas.
Lääne krediidiallikatest äralõikamine on Putini vanadest sõpradest tšekistliku taustaga riiklike kontsernide juhid oma hiidfirmadega äkitselt pannud raskesse majanduslikku olukorda. Sellest pääsemiseks paluvad nüüd nii Rosnefti juht Igor Setšin, Rostechi juht Sergei Tšemezov kui ka korporatsiooni Venemaa Raudteed juht Vladimir Jakunin riigilt pooleteise triljoni või enama rublani ulatuvaid subsiidiume. Ent kuna riigi valuutareservid on kahanenud kusagile 420 miljardi dollari tasemele ning sellest võivad riigifirmad pretendeerida vaid umbes 210 miljardi dollarini ulatuva summa mingile osale, siis on ka mõistetav, et rahandusministeeriumi juhtkond ega Putin ei saa neid triljoneisse rubladesse ulatuvaid taotlusi rahuldada.
Kõik see omakorda on pingestanud oligarhide suhteid nii Kremliga ja valitsusega kui ka omavahel. Venevastastele sanktsioonidele vastusammuna seatud impordiembargod aga on tõstnud Venemaal kõrgele toiduainete ja esmatarbekaupade hinnad. Kui veel septembrikuus lootis Putin, et riigi selle aasta inflatsioonimäär ei ületa 8%, siis praegust majandusseisundit arvestades leiab majandusarengu minister Aleksei Uljukajev, et hea, kui see näitaja ei ületa 9%. Endine rahandusminister Aleksei Kudrin aga kardab põhjendatult, et Venemaa võib Lääne sanktsioonide tõttu kaotada 15% riigi kullavarudest.
Lohutust ei paku Kremlile ka naftahinnad maailmaturul. Ehkki riigi rahandusministeerium pani kokku föderaaleelarve eeldusel, et naftabarreli hind maailmaturul ei lange alla 96 dollari, on see nüüdseks kukkunud juba alla 80 dollari. Seega on riigi üks põhilisi tuluallikaid – nafta – muutumas mittepõhiseks tuluallikaks. Rahandusminister Anton Siluanov püüab küll teha asjade juures hea näo ja väidab, et Venemaad tabaks alles siis suur majanduskrahh, kui naftabarreli hind langeks alla 60 dollari. Ent seda juttu ei soovita tõsiselt võtta isegi mõned tema valitsuskabineti kolleegid. Eks seetõttu nõudis ka peaminister Dmitri Medvedev novembrikuu keskel föderaaleelarve kiiret ümbertegemist.
Samas külvab Venemaa ärikeskkonnas üha suuremat hirmu pidevalt odavnev rubla. Keskpanga poolt suvel öeldu, et neil jätkub piisavalt reserve rubla vahetuskursi stabiliseerimiseks, ei pea juba täna paika. Isegi president Putin nõuab nüüd rubla vahetuskursi vabale kõikumisele laskmist. Piltlikult öeldes on Putin nõustumas olukorraga, kus tema pokkerimängu jõuliseks jätkamiseks Ukrainas ei ole tal enam piisavalt ressursse. Samas ei jätku tal poliitilist julgust seda tunnistada.
Poliitilise hasartmängijana, kes kardab Ukraina afääris vastutust võtta ja oma hetkelist kõrgpopulaarsust kaotada, on Vladimir Putin sõnades otsustanud sellest hoopis distantseeruda. Veel 18. novembril, kohtudes Moskvas Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieriga, kurtis Putin talle, et soovib verevalamise lõppu Ida-Ukrainas ning konflikti reguleerimist Minski kokkulepete vaimus. Ent kuna Venemaa ei olevat selle konflikti osaline, siis saavat Putini arvates siin suure töö ära teha üksnes Kiievi võimude ja Ida-Ukraina „rahvavabariikide“ vahelised läbirääkimised.
Seega on tegemist järjekordse katsega pokkerimängija kombel bluffida ja väita, et Ukraina konfliktis ei ole Kreml varustanud Ida-Ukraina separatiste-terroriste ei militaarspetsialistide ega sõjatehnikaga. Neid Putini väiteid ei usu aga enam ükski kainelt mõtlev inimene. Kreml peaks endale aru andma, et nüüd tiksub aeg konflikti ja sanktsioonide jätkumisel vaid riigi majanduskrahhi suunas.
| |
