Mai lõpul meil igava ja immigrandisõbraliku Põhjamaana tuntud Rootsis puhkenud tänavarahutused, aga samuti Afganistanis võidelnud Briti sõduri mõrv Londonis ja sarnase taustaga sõjaväelase pussitamine Prantsusmaal on immigratsiooniküsimused Euroopas uuesti fookusesse toonud. Tegelikult koguni näidanud, kui vastutustundetult on (vasakpoolsed) valitsused immigratsiooniküsimustes ühiskondadega eksperimenteerinud. On ju ohumärgid ähvardava tsivilistatsioonide (ja erinevate sotsiaalsete enesetunnetuste) kokkupõrke vahel olnud ilmsed juba enam kui pooleteise aastakümne vältel.
 
Nii kirjutab Ameerika migratsiooniuurija Myron Weiner oma 1995. aastal ilmunud raamatus Global Migration Crisis täiesti ühemõtteliselt: „Kui on olemas üks ja ainus „seadus” migratsiooni kohta, siis on see see, et migratsioonivoog, kui ta kord alguse on saanud, tekitab omalt poolt täiendava voo. Migrandid aitavad oma kodumaale jäänud sõpradel ja sugulastel migreeruda, andes neile teavet selle kohta, kuidas migreeruda, pakkudes selleks ressursse ja abistades töökoha ning eluaseme leidmisel.” Nagu Weiner tõdeb, on tulemuseks globaalne migratsioonikriis.
 
Juba raamatu ilmumise ajal esitas osa migratsiooniuurijaid arvamuse, nagu ootaks Euroopat vältimatult ees islamiseerumine, samal ajal kui USA saatuseks on hispaniseeruda. Pierre Lelluouche kirjutas seda silmas pidades oma raamatus „Strangers at the Gate” (1995) järgmist: „Ajalugu, geograafiline naabrus ja vaesus tagavad selle, et Prantsusmaa ja Euroopa on määratud saama üle ujutatud rahvaste poolt lõuna läbikukkunud ühiskondadest. Euroopa minevik oli valge ja judaistlik- kristlik. Tulevik seda ei ole.”
 
Lellouche ja tema (ka tänased) mõttekaaslased eksisid. Tegelikkuses näeme, kuidas Euroopa (vähemal määral USA ja teised rikkad valged riigid) on muutumas lõhestatud ühiskonnaks, kus üha jõulisemalt ja kompromissitumalt vastanduvad teineteisele põlisrahvad ja migrandid, kelle tuumiku Euroopas moodustavad islamimaadest pärit tulnukad.
 
Ametlik propaganda, mille tonaalsuse määravad loomulikult valitsused, kes ei taha tunnistada oma seni käsiteldavas valdkonnas tehtud vigu, rõhub endiselt integratsioonile, suunates teraviku sealjuures mitte sissesõitnutele, vaid põliselanikele, keda järjekindlalt manitsetakse sallivusele. Samas näitab praktika, et immigrantkogukondade kiire kasv on enamiku Lääne-Euroopa riikide lõimimisvõime ammendanud.
 
Näeme kaht tendentsi. Ühelt poolt põliselanike üha selgemat eemaletõmbumist immigrantkogukondadest, mille kõige silmatorkavamaks väljenduseks on segregatsioon ja getostumine, teisalt aga sissesõitnute agressiivsuse kasv ja enda (vägivaldnegi) vastandamine uue kodumaa traditsioonidele ja kultuurile.
 
Rahvusvahelises poliitikas on selgelt vormumas teatud peegeldusefekt. Sel ajal, kui Lähis-Idas on välja kujunenud tugevad ja rahva arvestatava osa toetust nautivad radikaalsed (religioossed) läänevaenulikud parteid ja rühmitused, on vastukaaluks immigratsioonile ja läänevaenulikkusele üha enam populaarsust kogunud ka immigratsiooni vastu võitlemise oma keskseks teemaks tõstnud erakonnad Euroopas.
 
Kogu problemaatikat kainelt hinnates tuleb tõdeda, et propagandaga stiilis „hakkame sõbralikult koos elama” kuhjunud probleeme ei lahenda. Samas oleks vale väita, et rahumeelseid lahendusi üldse pole. Kahetsusväärselt on Euroopa hetkel, kui immigratsioonipinged üle pea kasvada ähvardavad, majanduslikult kehvas seisus. See on aga kriitilise tähtsusega, kuna potentsiaalsete lahenduste elluviimine on vägagi kulukas. Lahendused hõlmaksid immigratsiooni piiramiseks rakendatavate administratiivsete tõkendite väljatöötamise ja elluviimisega seotud kulusid, juba olemasolevate, kuid võõrandunud immigrantide hulga aastakümneid kestva sotsiaalse rehabilitatsiooniga seotud kulusid, aga samuti uue ja immigrantide lisandumisega mitte arvestava tööhõivepoliitika rakendamisega seotud kulusid.
 
Immigratsioon, mis heaoluühiskonna saabumisel tundus mõnegi nurga alt vaadatuna majanduslikult kasuliku ja mugava võimalusena, on ajalises perspektiivis osutunud probleemiks, millele odavaid ja häid lahendusi pole. Seda enam, et nii konflikt kui ka selle lahendused pole mitte abstraktsed poliitikad, vaid ettevõtmised, mis puudutavad miljoneid inimesi.