Ühel kenal päeval selle aasta märtsi keskel ilmus USA Kigali (Rwanda) saatkonna ukse taha mees, kes teatas, et tema nimi on Bosco Ntaganda ning et ta tahab end Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule välja anda. Bosco Ntaganda nimi ja isik  ei vaja tutvustamist ei Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Rwandas ega ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud ringkondades. Rahvusvaheline kohus oli juba 2006. aastal andnud mehe suhtes välja arreteerimiskäsu. Ntagandat süüdistatakse Kongos toimunud sõja- ja inimsusevastastes kuritegudes, mis hõlmavad nii lapssõdurite värbamist ja kasutamist sõjas, seksuaalkuritegusid kui ka palju muud. Sõjapealiku hüüdnimena kasutatav Terminaator sisaldab viiteid palju tumedamatele episoodidele kui need, mis teada-tuntud sama nime kandvast Hollywoodi filmist. „Ma olin lihtne sõdur,” ütles Ntaganda 26. märtsil Haagis, seistes esmakordselt kohtu ees.
 
Ntaganda vabatahtlikku ilmumist kohtu ette kajastasid kõik maailma infoagentuurid, avaldused tegid ÜRO peasekretär, ÜRO Julgeolekunõukogu ja mitmed riigid. Tekib küsimus, miks pöörab maailm nii suurt tähelepanu ühele Kongo sõjapealikule, ja loomulikult ka küsimus, mis võiks olla Eesti lugeja huvi kaugete Aafrika konfliktide ja Haagis asuva kohtu vastu.
 
Kohtuistung Rahvusvahelises Kriminaalkohtus Haagis 14. mail 2013. Süüpingis keenialased, keda süüdistatakse 2007. aastal valimiste järgsete rahutuste õhutamises, mille tulemusena hukkus enam kui tuhat inimest. Foto: Scanpix
 
 
Et asjale pisut valgust heita, meenutaksin hiljutist külaskäiku Nürnbergi instituuti, mis asub majas, kus Teise maailmasõja järgne Nürnbergi tribunal oma istungeid pidas. „Nojah, pingid olid küll siis teises seinas,” teatas elurõõmus vanahärra Benjamin Ferencz, kes omal ajal oli tribunalis prokuröriks. Ben Ferencz on üks neist paljudest entusiastidest ja rahvusvahelise kriminaalõiguse spetsialistidest, kes seisavad kaitsva müürina ümber Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ning kes on endale täpselt ja paljuski iseenda kogemuse kaudu mõtestanud sellise institutsiooni vajalikkuse. Kõige pühendunumate toetajate hulka kuuluvad need, kes on avanud Rwanda, Kambodža ja Jugoslaavia massihaudu, ÜRO endine peasekretär Kofi Annan ja paljud-paljud teised, kellel on vahetu kogemus 20. sajandi õudustega ning kes arvavad, et 21. sajandil väärivad inimesed turvalisemat elu.
 
Rahvusvaheline Kriminaalkohus on esimene ja ainus alaline rahvusvaheline kohus, mis nagu nimigi ütleb, mõistab kohut kriminaalkuritegudes süüdistatavate üle. Kohtu pädevusse kuuluvad rahvusvaheliste kriteeriumide järgi kõige rängemad kuriteod: sõjakuriteod, genotsiid ja inimsusevastased kuriteod. Tegemist on viimase astme kohtuga. See tähendab, et võimalus sekkuda antakse eelkõige riikide enda uurimisorganitele ja kohtutele. Kui kõik muud võimalused on läbi proovitud ning uurimist pole alustatud, sekkub Rahvusvaheline Kriminaalkohus. Nüüdseks on kohus tegutsenud kümme aastat.
 
Kohtu tegevuse aluseks on rahvusvaheline lepin, Rooma statuut, mille tekst lepiti kokku 1998. aastal. Lepinguga on praeguseks liitunud 122 riiki. See tähendab, et need 122 riiki on allutanud end kohtu jurisdiktsioonile ning potentsiaalselt võivad kohtu menetlusse sattuda kohtuasjad, kus kuriteod on toimunud liitunud riikide territooriumil või toime pandud liitunud riikide kodanike poolt. Tahan rõhutada, et tegemist ei ole tavalise kriminaalkohtuga, vaid sellise kohtuga, kuhu satuvad vaid massilisi kuritegusid toime pannud isikud, need, kellel oli voli käske anda, need, kelle käes oli võim, need, kes kannavad toimunu eest kõige suuremat vastutust. Lihtsat sõdurit, kelleks Bosco Ntaganda end tituleerib, selle kohtu ette ei oodata. Küll aga on süüdistatavate hulgas selliseid tuntud isikuid nagu Muammar Gaddafi (tema toimik suleti mehe surma tõttu), viimase poeg Saif al-Islam Gaddafi, endine Côte d’Ivoire’i (Elevandiluuranniku) president Laurent Gbagbo, Sudaani president Omar al-Bashir, Keenia president Kenyatta ja teised.
 
Seda nimekirja lugedes võib tekkida küsimus, kas kohus vaatab ainult ühe kontinendi poole ja kas mujal maailmas on inimesed ehk palju rahumeelsemad ning suuri kuritegusid ei toimugi. Nii see siiski ei ole. Küsimused inimloomuse vägivaldsusest ja sellest, kuidas vägivalda ohjeldada, tulevad tihti kõneks, kui seletan erinevatele huvigruppidele kriminaalkohtu tegevust ja aluspõhimõtteid. Veel 20. sajandi lõpukümnendil sai Euroopa suure šoki, kui täiesti ootamatult puhkes Jugoslaavia sõda, kus samuti kasutati kõige brutaalsemaid sõdimise võtteid, sh seksuaalvägivalda sõja pidamise meetodina. Tollaste kuritegude uurimiseks loodi Jugoslaavia tribunal, mis nüüd, kakskümmend aastat hiljem, oma tööd lõpetab. Iga sellise ajutise tribunali loomisega on seotud hulk bürokraatlikke läbirääkimisi, rahalisi kulutusi ja ka asjaolu, et sellise institutsiooni mandaat on piiratud spetsiifilise piirkonna või olukorraga. Nii ei ole Jugoslaavia ega Rwanda tribunal ega ka teised ajutised erikohtud täitnud üht tähtsat funktsiooni – nende heidutusefekt, potentsiaal ära hoida tulevasi kuritegusid, on olnud väga väike või suisa olematu.  Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomise üks eesmärk oli ja on saata signaal: 21. sajandi maailmas on kõige rängemate inimsusevastaste kuritegude toimepanijate tõenäosus karistuseta jääda aina väiksem.
 
Horvaadid Haagis Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ees 1990. aastate alguse sõdades Serbia vastu sõdinud kindralitele Ante Gotovinale ja Mladen Markacile toetust avaldamas. 16. novembril 2012 mõistis kohus kindralid neile esitatud süüdistustes toetajate rõõmuks õigeks. Foto: Scanpix
 
 
Nimetasin ennist, et kohtu tegevus põhineb rahvusvahelisel lepingul, millega vabatahtlikult on ühinenud 122 riiki. Need riigid valisid mind ka poolteist aastat tagasi oma assamblee presidendiks. Oma töös olen kogenud, kui tähtis on mitte ainult täitevvõimu, vaid ka poliitikute tugi Rooma statuudile ja kohtule. Eriti hinnatud on piirkondlike organisatsioonide hääl, olgu see siis suunatud riigisiseste kohtusüsteemide tugevdamisele, inimõiguste kaitsele või konkreetselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamisele. Euroopa Liit saab oma ühiste poliitikate kaudu siin palju ära teha. Juba oma mandaadi alguses seadsin sisse regulaarsed kontaktid Euroopa Parlamendi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõprusgrupiga, mida tarmukalt juhib EP inimõiguste komitee esinaine Barbara Lochbihler. Sellest arvukast grupist on kriminaalkohtul suur abi. Peale resolutsioonide ja raportite, mis kaardistavad kriminaalkohtu toetuseks vajalikud tegevused, ühise käitumise kohtu eest kõrvale hoidvate isikute suhtes jms on EP liikmetel võimalik tõstatada Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud küsimusi oma suhetes kolmandate riikide esindajatega ning reageerida kiirelt, kui tekib vajadus poliitilise ja diplomaatilise surve järele ühe või teise küsimuse lahendamiseks.
 
Laiemalt öeldes põhineb liikmesriikide, rahvusvaheliste  ja valitsusväliste organisatsioonide tegevus kohtu ümber ja kohtu toetuseks kahel vajadusel.
 
Esiteks: kui siseriiklik kohtusüsteem saab traditsiooniliselt tuge politsei- ja muudest riigi institutsioonidest, siis rahvusvaheline kohus sõltub igapäevaselt sellest, kuidas riigid endale lepinguga võetud kohustusi täidavad. See koostöö võib ulatuda tunnistusmaterjalide jagamisest ja juurdepääsust kuriteopaikadele kuni kohustuseni arreteerida riiki saabuv isik, kelle suhtes kehtib arreteerimiskäsk, olgu ta või teise riigi president. Arusaadavalt panevad sellised kohustused kogu süsteemi iga päev armutult proovile ning tekitavad lõputuid dilemmasid õiglase kohtupidamise, rahuläbirääkimiste, majanduslike ja poliitiliste huvide ning heanaaberlike suhete sasipuntras.
 
Teiseks: Rooma lepinguga jätsid riigid endale suure hulga otsustusvabadust kohtu protseduuride ja muude dokumentide muutmiseks. On ju tegemist alalise institutsiooniga ning küllap tahtsid riigid kindlad olla, et „asi kontrolli alt ei väljuks”. Peale kohtu kümneaastast tegevust on selgemast selgem, et osa reegleid ja põhimõtteid tuleb muuta. Samuti on liikmesriikide kollektiivses pädevuses muuta kohtu aluslepingut, Rooma statuuti. Näiteks lisati kaks aastat tagasi toimunud ülevaatekonverentsil lepingule agressioonikuriteo definitsioon ja sõnastati ka, kuidas kohus saaks agressioonikuriteo toimepanijate üle kohut mõista. Muudatuste põhieesmärk on võimaldada riikide poliitiliste ja sõjaliste juhtide kohtu alla andmist agressioonikuriteo eest. Agressiooni teostab ju üks riik teise vastu, kuid kriminaalkohus karistaks neid isikuid, kes vastava otsuse vastu võtsid ning kes kannavad peamist vastutust toimunu eest. Agressioonikuritegu kujutab endast agressiooniakti kavandamist, ettevalmistamist, algatamist või elluviimist isiku poolt, kelle positsioon võimaldab tal tõhusalt kontrollida või suunata riigi poliitilist või sõjalist tegevust. Seega võivad agressioonikuriteo toime panna eelkõige riigipead ja valitsusjuhid, samuti sõjalised juhid. Agressiooniakt tähendab ühe riigi poolt sõjalise jõu kasutamist teise riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu. Lisaks peab agressiooniakt oma iseloomult, raskuselt ja ulatuselt kujutama endast ÜRO põhikirja ilmset rikkumist. Agressioonikuriteo paranduse jõustamiseks on eelkõige vaja koguda 30 ratifitseerimiskirja.
 
Eesti on olnud kohtu vaikne ja tasakaalukas toetaja selle loomisest peale. On ju meiegi jaoks tähtis rahvusvaheline õigus, mis kujutab endast ühiselt kokku lepitud mängureegleid, mida tsementeerib tubli annus lootust, et asjad maailmas enam kunagi nii hulluks ei lähe, et kogu rahvusvahelise õiguse süsteem kokku variseks. Väikeriigid ei saa arvestada võimalusega dikteerida päevapoliitikast inspireeritud käitumisreegleid. Meie jaoks on tähtis, et teaksime, millises keskkonnas tegutseme. Mul on eriti hea meel, et Eesti oli viies riik maailmas, kes 27. märtsil 2013 ratifitseeris Rooma statuudile 2010. aastal lisatud agressioonikuriteo sätted.
 
Võib tunduda idealistlikuna, kuid agressioonikuriteo sätete ratifitseerimine riikide poolt ning selle kuriteoliigi menetlemine kohtus võib tulevikus hakata toimima kui kindlustuspoliis agressiooni vastu. Täpselt samuti kui kohtu senine töö teiste kuriteoliikide menetlemisel on hakanud toimima heidutusena ning hoiatusena kurjade kavatsustega võimuritele. Lähemas perspektiivis aga peame hea seisma selle eest, et need, keda otsib Rahvusvaheline Kriminaalkohus, ka kohtu ette jõuaksid.
 
TAUSTAKS
Rahvusvahelise Kriminaakohtu Rooma statuut, vastu võetud 17.07.1998.
Eesti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimise seadus jõutus 01.07.2002. Muudatused Rooma statuudi seaduses võeti vastu Riigikogu 23. jaanuari 2013 täiskogu istungil. Avaldatud RT II, 12.02.2013, 2
 
Seaduse lingid:
https://www.riigiteataja.ee/akt/78574
https://www.riigiteataja.ee/akt/212022013002





AUTORIST
Tiina Intelmann on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Assamblee president