Leaner, but meaner. Väiksem, aga tõhusam. Seda lööklauset on viimasel kümnendil kasutanud nii NATO juhtkond kui ka alliansi mitme Euroopa liikmesriigi poliitikud ja sõjaväelased, et põhjendada avalikkusele relvajõudude vähendamist.
 
Julgeolekukeskkonna paranemise argumendi vähendamise põhjendusena võib rahumeeli kõrvale jätta – vähemalt Ida-Euroopas ei pea see pärast Venemaa–Gruusia sõda (tegelikult juba alates president Vladimir Putini võimuletulekust ja teise Tšetšeenia sõja algusest 1999. aastal) enam paika. Relvajõudude vähendamise peamine põhjus Euroopas on väga proosaline – see on tingitud kaitsekulutuste kärpimisest. Majandus- ja eurokriisi järjestikusel mõjul on need protsessid viimase viie aastaga omandanud ühepoolse desarmeerimise mõõtmed.
 
Et võiks rääkida väiksematest ja samas tõhusamatest relvajõududest, oleks vaja neid põhjalikult moderniseerida, s.t hankida hulgaliselt uut relvastust ja varustust ning panustada lahingulisse väljaõppesse. Relvajõudude tegelik ja sisuline moderniseerimine eeldaks seega hoopis kaitsekulude ajutist suurendamist, mitte vähendamist.
 
Siin on ilmselge vasturääkivus: kaitsekulutuste vähendamise tingimustes ei saa väiksemad relvajõud mingil moel tõhusamad olla. Need on lihtsalt nõrgemad ja väiksema võitlusvõimega.
 
Soome on olnud üks väheseid Euroopa riike, mis on valitsevast kaitsekulutuste ja relvajõudude kärpetrendist kõrvale jäänud. Paraku on kärpekirves jõudmas nüüd ka põhjanaabrite kallale.
 
Poliitilised otsused kaitsekulutuste vähendamiseks on juba tehtud. Soome sõjalised kulutused vähenevad järk-järgult 2011. aasta ligi 2,45 miljardi euro tasemelt umbes 2,2 miljardi euroni 2015. aastal. Nelja aasta jooksul on planeeritud kärpida kokku 575 miljonit eurot (võrdluseks: Eesti kaitsekulutused 2013. aastaks on planeeritud ligi 380 miljoni euro suuruses mahus). Mõistagi väheneb olulisel määral ka kaitsekulutuste osatähtsus Soome SKPst.
 
Kaitsekulutuste vähendamse tagajärgede üle on Soomes toimunud ja toimub kindlasti veel edaspidigi elav ühiskondlik arutelu. See on keskendunud põhiliselt kahele küsimusele – millised väeosad suletakse ja millised jäetakse alles ning mis saab umbes 2200 kaadrikaitseväelasest, kellel tuleb teenistusest lahkuda.
 
Soome hokimängija Mikko Koivu Lahtis oma kasarmus sõjaväelist voodikorrastamist õppimas. Koivu, kes on Minnesota Wild’i kapten USAs, läbis 2011. aastal oma kohustusliku kuuekuulise väljaõppe Lahti spordikoolis. Foto: Scanpix 
 
Need kahtlemata poliitiliselt olulised teemad on aga Soome sõjaaja kaitsejõudude võitlusvõime seisukohalt teisejärgulised. Võtmetähtsusega on hoopis muu – planeeritav sõjaaja kaitseväe vähendamine 350 000 inimeselt 230 000 inimeseni ning kaitseringkondade kaotamine.
 
Külma sõja ajal oli Soome sõjaaja kaitsejõudude suurus umbes 550 000 meest. Ka siis oli raske nii suurt sõjaaja kaitseväge suhteliselt tagasihoidlike kaitsekulutuste juures (keskmiselt 1,3–1,4% SKPst aastas) relvastada-varustada, kuid sellega tuldi toime. Kui pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli Soome kaitseväe sõjaaja koosseisu kärpimine mõistetav ja põhjendatud, siis president Putini aegne Venemaa välispoliitika, sõjaline doktriin ning käesolevat kümnendit iseloomustav Venemaa kaitsekulutuste tõus ja relvajõudude moderniseerimine ei anna paraku edasiseks vähendamiseks enam mingit ratsionaalset põhjendust.
 
Soome territoorium on nii suur, et usutava iseseisva kaitsevõime säilitamiseks ei tohiks põhjanaabrid oma sõjaaja relvajõude vähendada alla 270 000–280 000 inimese taseme. Kui kärpekavad täies mahus ellu viiakse, võib see tähendada Soome iseseisva kaitsevõime lõppu selle traditsioonilises tähenduses. Sel juhul on alates järgmisest kümnendist võimalik rääkida ainult esmasest iseseisvast kaitsevõimest (nagu Eestigi puhul) ning Soome vajaks sõjalise konflikti puhul teiste riikide abi. Soome võib sattuda olukorda, kus küsimus, kas astuda NATOsse või mitte kaotab mõtte, sest meie põhjanaabrid võivad olla sunnitud seda tegema puht kaitsealasest hädavajadusest lähtuvalt.
 
Ka kaitseringkondade kaotamine on väga põhimõtteline küsimus. Tegu on ohtliku veaga. Miks see viga tehti ja mis tagajärjed sel võivad olla? See otsus on jätk varasemale eksitusele – maaväestaabi loomisele eelmisel kümnendil. Soome on läbi aegade (ka Teises maailmasõjas) saanud hakkama ilma maaväestaabita, sest seda rolli on täitnud peastaap. Ma ei väidagi, et Eesti oleks ses suhtes kuidagi paremini käitunud, sest oleme ise sama vea teinud. Maaväestaabi näol on mõlemas riigis tegu sõjaaja juhtimisahela mõttetu ja peastaapi dubleeriva vahelüliga, sest maismaal toimuvat sõjategevust juhib peastaap. Kui juhtimistasandite arvu vähendamist käsitati kokkuhoiumeetmena, oleks pidanud kaotama maaväestaabi, mitte kaitseringkonnad.
 
Kas Soome maaväestaap kavatseb edaspidi juhtida brigaadisuurusi manööverüksusi keskselt? Ka pärast vähendamist on neid selleks liiga palju ning Soome territoorium kaugelt liiga suur, et nõnda oleks võimalik efektiivselt juhtida. Kus on edaspidi juhtimistasand, kus ühitatakse mingil maa-alal tegutsevate manööver- ja kohaliku kaitse (sissi- jt) üksuste juhtimine, millel territoriaalkaitse sisuliselt rajaneb? Säärast juhtimistasandit ei ole enam olemas.
 
Ma saan aru, et Eestis tullakse aeg-ajalt välja riigikaitsealaste lollustega, sest sõjalise mõtlemise järjepidevus katkes pikaks ajaks ning kahekümne aastaga koguneda jõudnud militaarne kultuurkiht ei ole veel kuigi paks. Meie põhjanaabritel ei tohiks sarnaseid probleeme olla. Olgu näpud kuitahes põhjas – igal juhul ei tasuks säästukuuri alustada aastakümneid toiminud juhtimisstruktuuri lammutamisest. Väikeriigile tähendab iga samm juhtimissüsteemi liigsel tsentraliseerimisel paratamatult sammukest iseenda muutmisel suurriigi ideaalvastaseks.
 
Kas väiksem on siis tõhusam? Pole põhjust nii arvata. Ma ei usu, et ka Soome kaitsejõudude ohvitserid ise nõnda arvaksid.
 

TAUSTAKS

Soome Kaitsevägi on võtnud eesmärgiks säilitada Soome sõjaajalugu. Sõjamuuseum asub Helsingis Kruununhakas ja Suomenlinna kindlussaarel.
Lisaks toetab Soome Kaitsevägi veel järgmisi muuseume:
·         Merekeskus Forum Marinum, Linnankatu 72, Turu 
·         Õhutõrjemuuseum (Ilmatorjuntamuseo), Klaavolantie 2, Tuusula
·         Jalaväemuuseum (Jalkaväkimuseo), Jääkärinkatu 6-8, Mikkeli
·         Kesk-Soome lennundusmuuseum (Keski-Suomen Ilmailumuseo), Tikkakoskentie 125, Tikkakoski
·         Auto- ja teedemuuseum Mobilia, Kustaa Kolmannen tie 75, Kangasala
·         Tankimuuseum (Panssarimuseo), Hattulantie 334, Parolannummi
·         Pioneerivägede muuseum (Pioneerimuseo), Keskustie 4, Miehikkälä
·         Sõjameditsiini muuseum (Sotilaslääketieteen museo), Helsingintie 199, Lahti
·         Soome suurtükiväe muuseum (Suomen Tykistömuseo), Linnankasarmi, Hämeenlinna
·         Sidemuuseum (Viestimuseo), Viestimuseontie rak. 64, Riihimäki 
Täpsem info http://www.puolustusvoimat.fi/





AUTORIST 
Leo Kunnas on reservkolonelleitnant ja kirjanik.