Nüüd, kui Iraani küsimus on nii aktuaalne ja käib üpris terav poleemika selle üle, mis tulevikus Iraanist saab, mis teed see riik läheb ja kuidas temaga suhteid arendada, tuleks minu meelest eelkõige püüda aru saada Iraani kultuurilisest, usulisest ja ideoloogilisest omapärast.
 
Iraan on läbi ajaloo olnud Lähis-Ida üks mõjuvõimsamaid riike. Tema kultuur, poliitika ja ideoloogia on alati avaldanud suurt mõju ning teatud ajalooperioodidel on need domineerinud peale Idamaade ka laiemalt, näiteks Ahhemeniidide impeeriumi ajal (6.– 4. saj eKr). Samas on iraani ühiskond läbi ajaloo olnud üpris konservatiivne, kuid iga konservatiivne ühiskond läbib kord muutused. Võimalik, et Iraan seisabki nüüd muutuste ees. Kuid millised võivad olla need muutused, mida need endaga kaasa toovad ja kas need muutused leiavadki aset praegu? Nendele küsimustele vastata ei riskiks. Spekulatsioonide ja oletuste tegemine on pigem kohvipaksu pealt ennustajate valdkond, see pole Lähis-Ida uurija eesmärk.
 
Iraanlastel, nagu ka teistel suurrahvastel, pole näiteks sugugi kadunud „suurriiklik mõtlemine”. Tundub, et nad tunnetavad ennast siiani suurriigina nagu Safaviidide või Sassaniidide ajal. Iraanlaste puhul on huvitav see, et kuigi olles enamikus usklikud šiia muslimid, on nende üheks rahvusidentiteedi kujundajaks pärsia rahvuseepos Šâh-nâme ehk „Kuningate raamat”, mis sugugi ei käsitle islamit ega islamiaegset epohhi, vaid hoopis islamieelset aega ja zoroastrismi.
 
Selle eepose autoriks on Abû’l-Qâsem Ferdausi (Firdausi), kes elas 940–1020. Huvitav on see, et Ferdausi, keda peetakse Iraani üheks suuremaks kirjanikuks ja rahvuspoeediks, elas juba islamiseeritud Iraanis, aga kirjutas just islamieelsest ajast, näidates Iraani muistset ajalugu legendaarse ja hiilgava pärandina. See on avaldanud suurt mõju iraanlaste mõtteviisile, eriti haritlastele. Ferdausi oli oma aja üks suuremaid haritlasi, kes paistis silma mitte ainult oma kõrgkirjandusliku keele ja stiiliga, aga ka suure huviga Iraani ajaloo vastu, millele ta pühendas terve oma elu. Olles nii poeet kui ka ajaloolane, lõi Ferdausi suurepärase teose.
 
Šâh-nâme on kindlasti üks peamisi iraanlaste rahvusidentiteedi kujundajaid, kuid muidugi mitte ainus. Mõnes mõttes on tema mõju võrreldav „Kalevipoja” mõjuga eestlaste rahvuslikule ärkamisele ja rahvusidentiteedi kujunemisele, kuid
Šâh-nâme mõju tundub kohati olevat isegi suurem. Kahtemata on see selline teos, mis ühendab kõiki iraanlasi. See kajastab muistse Iraani religioosset, kultuurilist, ajaloolist, folkloorset ja ideoloogilist pärandit. Lisaks tohutule mõjule iraani rahvale ja ühiskonnale on see eepos aidanud kaasa ka teiste Kesk-Aasia ja Lähis-Ida rahvaste maailmapildi kujunemisele. Šâh-nâme kaudsed ja otsesed mõjud on näha ka tänapäeva Iraani ühiskonnas, ideoloogias ja kultuuris. Võib öelda, et iraanlaste mõttemaailma pole tugevasti mõjutanud ainult islam, vaid kaAvesta ja zoroastrism.
 
Avesta on kõige püham raamat zoroastristide jaoks. Sõna enda tähendus pole teada. Avesta koosneb mitmest osast, mis pärinevad eri ajastutest ja erinevad märgatavalt ka vormi ja sisu poolest. Oletatavasti juba 6.– 4. sajandil eKr oli olemas esimene terviktekst Zoroastri õpetusest. See pandi kirja pärgamendile – töödeldud härjanahkadele. Raamat asus Iraanis muistses Persepolise linnas Pärsia kuninga lossis. Ent umbes 330. aastal eKr vallutas ja põletas Persepolise linna Aleksander Suur. Selles tulekahjus hävis ka Avesta esimene versioon. Alles mõni sajand hiljem tehti katse taastada esialgne Avesta. Uus Avesta tekst pandi kirja aramea tähestikus. Rääkides Avestast ei tohi unustada, et kultuslik avesta keel on säilinud kirjalikest iraani keeltest üks muistsemaid. Avesta keelt kasutavad tänapäeval kultusliku keelena Iraani ja India zoroastristid. Avesta keeles kasutusel olevad sõnad mõjutasid väga tugevasti ka pärsia keelt jt iraani keeli. Tänapäeva pärsia keeles on palju sõnu, mis on avesta päritolu, näiteks sõna behešt „paradiis” jt.





















Zoroastristist iraani tüdruk tamburiiniga zoroastristide süda-talvisel tulefestivalil (Jashn-e Sadeh). Pidustustel tähistatakse tule leiutamist ning valguse võitu külma ja pimeduse üle. Zoroastrism oli muistse Pärsia valitsev usund kuni see 7. sajandil islami ees taandus. Praegu on Iraanis zoroastriste umbes 60 000. Foto: Scanpix


Iraanlaste loodud monoteistlik religioon, mida me tunneme zoroastrismi nime all, on maailma vanim monoteistlik usund. See tekkis tuhandeid aastaid tagasi Iraani aladel. Zoroastrism on üks omapärasemaid nähtusi maailma- ja ka religiooniajaloos ning ilmselt on tegemist usundiga, mis on kõige rohkem inimkonda mõjutanud. Oletatakse, et mitmed tähtsad mõisted nagu inimkonna lunastaja, ülestõusmine või apokalüpsis tulid kristlusesse ilmselt zoroastrismist. Zoroastrism mõjutas teatud määral isegi antiikfilosoofia arengut. Zoroastrismi rajajaks peetakse prohvet Zoroastrit. Eri allikate kohaselt dateeritakse Zoroastri eluaastad lausa II aastatuhandesse eKr, kõige hiljem 6. sajandisse eKr. Zoroastrismi õpetuse kohaselt on Ahuramazda (e.k hea mõte) peajumal ning maailma ja inimkonna looja. Tema vastas seisab kurjust kehastav jõud Ahriman(e.k kuri vaim). Need kaks oma loomult erinevat jõudu võitlevad omavahel ehk teisisõnu „headus” ja „kurjus” võitlevad teineteisega. Selline on dualistlik pilt maailmast.
 
Isegi tänapäeva modernse Iraani Islami Vabariigi ametlikus ideoloogias võib leida elemente, mis pole seotud ainult islamiga ja islamiseerimisega, aga mis kajastavad võib-olla küll kaudselt muistse Pärsia ideoloogilisi, geopoliitilisi suunitlusi ja põhimõtteid. Seega võib öelda, et Iraan ei olegi läbi ajaloo kuigi palju muutunud – nagu ligi 2000 aastat tagasi, mil Rooma impeerium ja Iraan sõdisid omavahel, võideldes hegemoonia pärast Lähis-Idas, on ka lähiajaloos Iraan võidelnud oma vastastega mõningal määral samadel eesmärkidel.
 
Ka tänapäeval taotleb Iraan endale „esimese viiuli” rolli Lähis-Ida regioonis. Iraani-Iraagi sõja (1980–1988) põhjuste seas oli lisaks Iraani ja Iraagi pikaajalisele poliitilisele ja regionaalsele vastuolule, šiiitide ja sunniitide usulisele konfliktile, piiritülile ja majanduslikele argumentidele kindlasti ka see, et nii Saddam Hussein, kes valitses tollal Iraaki, kui ka Iraani juhtkond soovisid saada valitsevat positsiooni Lähis-Idas. Mõnikord vaadeldakse Iraagi-Iraani sõda ühe viimase suure pärslaste ja araablaste konfliktina või siis usukonfliktina šiiitide ja sunniitide vahel.
 
Iraan üritas saada oma kontrolli alla tervet Pärsia lahte ning Iraak, kellel oli vaid umbes 40 km mereranda, oleks sel juhul eriti nukras olukorras, kuna ta kaotaks ligipääsu merele ja ei saaks tankeritega naftat transportida. Araablaste ja iraanlaste konfliktide ajaloolisi juuri otsitakse sageli isegi Sassaniidide ajastu (224.– 651. aastad pKr) lõpust või 7. sajandist, mil islam muutus Lähis-Idas valdavaks ja Sassaniidide impeerium kaotas araablaste poolt vallutatuna oma positsioonid. Näiteks loetakse tähtsündmuseks 636. aastal (teiste andmete järgi hoopis 637. või 638. aastal) toimunud Kadesia (e Kadisiya või al-Qâdisiyyah) lahingut, kus islamiusku araablased purustasid otsustavalt pärslaste armee. Iraan vallutati 651. aastal araablaste poolt ning algas Iraani alade islamiseerimine. Nii häviski Sassaniidide impeerium.
 
Selleks et paremini aru saada tänapäeva Iraani kultuurist, poliitikast ja võimuideoloogiast, ei piisa ainult sellest, kui uurida selle riigi lähiajaloolist tausta, Iraani julgeoleku-, religiooni- ja geopoliitikat või islamit ja šiia muslimite ajalugu. On tarvis vaadata Iraani aja-, kultuuri- ja usundilugu tervikuna, uurides ka arhailisi perioode ning ideoloogia kujunemist läbi ajaloo. 2500 aastat tagasi tekkinud Pärsia riik oma aparaadi, ideoloogia ja propagandaga on praeguse Iraani riikluse alus. Mõistagi on islam ja tänapäeva globaliseerunud maailm seda kõike oluliselt muutnud, kuid arhailise, omapärase ja konservatiivse kultuuri põhiolemus on ikka alles. 
 
Lühiülevaade iraani riikliku ideoloogia arengust
 
Muistsed iraani hõimud kuulusid indoeurooplaste hulka nagu ka muistsed kreeklased, roomlased, keldid, slaavlased või germaanlased jne. Seega on iraani keeltes, folklooris, mütoloogias ja usundis palju ühist nii India rahvaste kui ka eurooplastega. Muistsed iraanlased, kelle algkodu võis asuda Kesk-Aasias, olid Iraani aladel olemas juba I aastatuhande alguses eKr. Nende Iraani jõudmise aeg pole täpselt teada, kuid see võis aset leida kusagil II ja I aastatuhande vahetusel eKr.
 
Esimene teadaolev iraanlaste rajatud riik Iraani aladel oli Meedia kuningriik (u 9/8.– 6. saj eKr). Iraani päritolu meedialased vallutasid Lääne-Iraani ning ka pärslased sattusid nende võimu alla. Samas Meedia riik polnud esimene riiklik moodustis Iraani aladel – juba IV–I aastatuhandel eKr eksisteeris Loode-Iraani aladel hiilgav Elami tsivilisatsioon. Seega oli Iraani aladel riikluse arengute traditsioon juba vähemalt 2000 aastat pikk. Muistsetel aegadel oli Elami ala väga viljakas piirkond. Elami tsivilisatsioon sai tugevaid mõjutusi Mesopotaamia aladel asuvatelt muistsetelt tsivilisatsioonidelt – Sumerist, Assüüriast ja Babülooniast. Elam mõjutas omakorda tugevasti ka iraani riikliku ideoloogia kujunemist.
 
I aastatuhandel eKr tekkis Mesopotaamias tugev ja võimas Uus-Assüüria impeerium, mis sai oma kontrolli alla praktiliselt terve Lähis-Ida. 6. eelkristliku sajandi teisel poolel sai Lähis-Idast aga kerge saak pärslastele. Selleks ajaks olid pärslased juba õppinud assüürlastelt, babüloonlastelt, meedialastelt, elamlastelt ja teistel rahvastel, kuidas riiki valitseda.
 
Nii kerkis esile esimene pärslaste poolt loodud suurriik, mida valitsesid kuningad Ahhemeniidide suguvõsast (558.–330. eKr). Ahhemeniidid said alguse müütilisest tegelasest Ahemenist, kes oli legendi järgi pärsia hõimude muistne liider. Üks Ahhemeniididest, Kyros II Suur (558.–530. eKr) vallutas terve Lähis-Ida. Kyros lõi võimsa impeeriumi, mis  valitses tollaegset maailma järgmised 220–230 aastat ja sai eeskujuks paljudele hilisematele impeeriumidele – Aleksander Suure impeeriumile, Partia impeeriumile, Rooma impeeriumile, Sassaniidide impeeriumile, Safaviidide suuriigile, Pahlavî dünastiale, mis valitses Iraanis 1925–1979, ja isegi tänapäeva Iraanile.
 
Ahhemenidiide dünastia kõige tuntuim esindaja oli Darius I (522–486). Ta oli suur vallutaja, reformaator, aga ka pärsia ametliku propagandaaparaadi üks suuremaid eestvedajaid. Propagandistlikud võtteid ja suurkuningluse ideoloogia elemente õppisid pärslased Assüüria ja Babüloonia impeeriumidelt, aga ka Elamilt. Iraanlaste arhailine „imperialistlik mõtteviis” kujunes tegelikult mitme faktori koosmõjul – alates sellest, et iraanlased olid pikka aega vasallsõltuvuses mitmest suurriigist, millest kõige mõjuvõimsam oli Uus-Assüria impeerium (9.–7. saj eKr), mille eesotsas oli piiramatu võimuga, despootlik kuningas-väejuht, kes ühtlasi pretendeeris nii universumi valitseja ja kangelase, jumalate asehalduri staatusele maa peal.
 
Olles usurpaator, katsus Darius I oma võimu tugevdada. Esiteks sõjaliselt, surudes edukalt maha kõik mässulised. Teiseks kõrvaldades edukalt kõik võimalikud konkurendid. Kolmandaks olles küll Ahhemeniid, aga siiski ebaseaduslik usurpaator, abiellus ta Ahhemeniidide impeeriumi rajaja Kyros II tütre Atossaga. Lisaks lasi ta koostada hiigelsuure bareljeefi koos raidkirjaga kolmes keeles (akkadi, vana pärsia ja elami keeles) kohas, mis on nüüd tuntud kui Behistun. Seal nimetab Darius I ennast „suurkuningaks” ja ka „(kõikide) kuningate kuningaks”, kopeerides muistsete Assüüria ja Babüloonia valitsejate tiitleid. See on üks kõige esimesi ja üks tähtsamaid tekste Iraani riikliku ideoloogia kujunemise seisukohast. Ahhemeniidide kuninglusele on apelleerinud hiljem nii mitmedki Iraani valitsejad. Ahhemeniidide impeeriumi hiilgusest ja uhkusest on unistanud näiteks Sassaniidid, kes valitsesid Iraanis 224.–651. aastal pKr ja katsusid taastada Iraani impeeriumi Ahhemeniidide piirides, Indiast Egiptuseni. Pärsia kuningad Sassaniidide suguvõsast toonitasid, et on Ahhemeniidide järeltulijad, mis oli muidugi vale selles mõttes, et nad polnud nende järeltulijad, kuid Sassaniidide suguvõsa sai tõepoolest alguse sealt samast Persepolise linna kandist, mis oli kunagi Ahhemeniidide pealinn. Sassaniidide kuningad alates Sassaniidide impeeriumi rajajast Ardašir I (224–241) nimetasid ennast järgmiselt: Šâhân Šâh Çrân ud-Ançran – „Kõikide Iraani ja mitte-Iraani kuningate kuningas”. Hiljem käitusid analoogselt Safaviidid, kes valitsesid Iraani 16.–18. sajandil ja üritasid võimast suurriiki taastada. Iraani riikluse ja võimsuse taastamist uuel ajal seostakse just Safaviidide dünastiaga. Safaviidiide impeeriumi rajajaks oli šahh Ismail I (1501–1524). See auahne valisteja lõi võimsa Safaviidide suurriigi, kus valitsevaks usuks oli šiiism. Ismailil oli ka tõsine vastane – Ottomani impeerium, mille võimsus ja prestiiž tõusis eriti tänu Konstantinoopoli vallutamisele 1453. aastal, Bütsantsi impeeriumi jäänuste hävitamisele ning Balkani vallutamisele. Probleem oli ka selles, et Ismail I ei kuulutanud ennast ainult ilmalikuks valitsejaks, aga ka šiiitide vaimulikuks liidriks, toonitades, et ta on neljanda kaliifi Ali otsene järeltulija. Ta kiusas taga sunniite ja see ei meeldinud Türgi sultanile, kes omakorda pidas ennast sunniitide kaitsjaks. Iraani ja Türgi vahel puhkes seetõttu mitu sõda, milles 16. sajajandi jooksul oli edukam Türgi. Safaviidide riigi võimsuse ja prestiiži taastas alles šahh Abbas I (1587–1629). Ta oli väga silmapaistev ning andekas riigi- ja väejuht. Abbas I ajal saavutas Safaviidide riik oma võimsuse tipu ning edu Ottomani impeeriumi üle. Ta soovis kindlasti taastada Iraani Sassaniidide impeeriumi piirides. Sassaniididega ja Ahhemeniididega otsisid ühist ka viimased Iraani šahhid Pahlavî dünastiast (1925–1979).
 
Tiitel „kuningate kuningas” nagu mõned teisedki muistsed Iraani riikliku ideoloogia elemendid ja sümbolid osutusid üllatavalt elujõulisteks – ka viimased Iraani šahhid Pahlavî dünastiast kasutasid seda tiitlit – šahinšah (või šahanšah) – kuni 1979. aastani, mil Iraanis leidis aset Islami revolutsioon ja monarhia kukutati. Tundub, et iraanlaste poolt loodud Ahhemeniidide ja Sassaniidide impeeriumide hiilgus ja võimsus on jäänud pärslaste ajaloolisse mällu väga kauaks. See paistab painavat mingil määral ka tänapäeva Iraani juhtkonda, kuigi tegemist on hoopis teistmoodi valitsemissüsteemiga. Iraani monarhistid peavad viimase šahhi Mohammad Rezâ Šâh Pahlavî (1941–1979) vanemat poega tema seaduslikuks järeltulijaks.

 
Iraani salakaubavedaja 2012. aasta jaanuaris Hormuzi väinas trotsimas Iraanile kehtestatud majandussanktsioone. Väinal, mis lahutab Iraani Omaanist, kust illegaalselt kaupa hankimas käiakse, on laiust vaid 60 km.  Foto: Scanpix 
 

Iraan pärast islamiseerimist
 
Tänapäeva Iraanis on valitsev usk islam. Islam tuli Iraani aladele 7. sajandi keskpaigas, mil araablased purustasid ja hävitasid Sassaniidide impeeriumi ning Iraan sattus nende võimu alla. Hiljem Iraani alad iseseisvusid, aga zoroastrismi enam riikliku usundina ei taastatud ning valitsevaks jäi islam. Tänapäeva iraanlased on enamasti šiiidid. Šiiidid on moslemid, keda peetakse neljanda kaliifi Ali ibn Abu Talibi järeltulijaks. Nemad arvavad, et võim moslemite seas peab alati minema üle ainult prohvet Muhamedi järeltulijatele ehk Ali ja Muhamedi tütre Fatima järglaste kaudu. See viiski islami lõhenemiseni ning nii tekkisid sunniidid ja šiiidid. Šiiidid ei tunnista esimest kolme araabia kaliifi, pidades neid isehakanuteks. Kuid lisaks Koraanile ja Sunnale on neil olemas ka enda püharaamat Ahbar, mis muu hulgas kirjeldab ka kaliif Ali tegevust ja sisaldab tema ütlusi.
 
Šiiism ja šiiitlik elufilosoofia ning islami religioon laiemalt on avaldanud mõju kõikidele Iraani elusfääridele ja valdkondadele – alates kirjandusest, kunstist, muusikast kuni riikliku ideoloogiani ja poliitikani välja, eriti arvestades, et Iraan on tänapäeval sisuliselt teokraatlik riik.
 
Mereturistid Omaani ranniku lähedal. Iraan on ähvardanud protestiks rahvusvaheliste sanktsioonide vastu Hormuzi väin seda läbivatele kauba- ja naftavedudele täielikult sulgeda. Läbi Hormuzi väina kulgeb 20 protsenti maailma naftavedudest. USA on hoiata-nud, et väina sulgemisega ületab Iraan kriitilise piiri ja võib esile kutsuda sõjalised aktsioonid.  Foto: Scanpix
 

Kõrgem võim riigis kuulub alates 1979. aastast mitte presidendile, vaid vaimulikule, usuliidrile ehk ajatollale. 1979. aastal toimunud islamirevolutsiooni järel kukutati monarhia ja kuulutati välja Iraani Islami Vabariik. Revolutsiooni juht oli Iraani šiiitide usuliider Ruhollah Homeini (valitses 1979–1989), kellel olid üpris radikaalsed vaated ning kes 1979. aasta alguses naasis pärast pikaaegset pagendust Teherani linna, et rajada Iraanis islamivabariik. See vabariik pole aga sugugi demokraatlikum riik kui šahhiaegne monarhia. Riik, mis oli avatud lääneriikide mõjudele ja ideedele, on nüüd suletud ja võtnud kursi islamiseerumisele ning šiiitliku islami levitamisele teistesse riikidesse.
 
Iraani aladel on ligi 4500 aastat valitsenud despotsim või tugev absoluutne kuningavõim. Praegu enam kuningat ehk šahhi pole. Absolutistlik monarhia on kadunud, aga kahjuks pole 33 aastaga tekkinud ka demokraatiat. Loota sellele, et Iraan, kus on võimul mittedemokraatlik režiim, läheb kiiresti üle läänelikule demokraatia mudelile, on üpris naiivne. Ent vaadates seda, mis toimub Iraanis viimasel paaril aastal, on mõningaid põhjusi siiski oletada, et Iraan võib varsti seista suurte muudatuste ees. Kuid vaatame, mida toob tulevik.
 

KIRJANDUS 
www.avesta.org (viimane külastus 31.01.2012)
P. Briant. From Cyrus to Alexander. A History of the Persian Empire. Winona Lake (Indiana): Eisenbrauns, 2002.
M. Hallik, O.-M. Klaassen. Taaveti tähest Talibani langemiseni. Konfliktid ja arengud Lähis- ja Kesk-Idas pärast Teist maailmasõda, Argo, Tallinn, 2004.
E. Karsh, Iraani-Iraagi sõda 1980-1988. Inglise keelest tõlkinud Margus Elings, Koolibri, Tallinn, 2010.
V. Sazonov, „Behistuni raidkiri – muistsete pärslaste kõige suurem raidkiri”.Horisont 3, 2011, lk. 48 - 53 
V. Sazonov, „Tänapäeva iraanlased ja muistne kultuuripärand”. Postimees: Kultuur, 24.10.2011, lk 7.
M. Stausberg, Die Religion Zarathushtras: Geschichte, Gegenwart, Rituale. Band 1-3, Stuttgart: Kohlhammer, 2002, 2004.
J. Wiesehöfer. Das Antike Persien. Düsseldorf: Albatros Verlag, 2005.
D. Waines, Sissejuhatus islamisse. Tõlk. Ü. Peterson, H. Einasto, AS BIT, 2003
А. Н. Ардашникова, М.Л. Рейснер, История литературы Ирана в Средние века (IX-XVII). Московский государственный университет имени М.В.Ломоносова, Институт стран Азии и Африки, Москва, ИД «Ключ-С», 2010.
А. Алиев, Иран vs Ирак, История и современность.Издательство Московского Университета, Москва, 2002.
С.Б. Дашков, Цари царей Сасаниды, Иран III-VII вв., в легендах, исторических хрониках и современных исследованиях. Москва, 2008.






AUTORIST
Vladimir Sazonov on orientalist