Miks me peame konservatismi nii oluliseks? Põhjus on lihtne: vaadake vaid hetkel maailmas toimuvat, eelkõige aga agooniat, milles Euroopa viskleb seoses finantskriisiga. Pole mingit kahtlust, et see kriis oleks jäänud tulemata, kui Euroopa riikide valitsused oleksid olnud nii oma üld- kui ka fiskaalpoliitikas konservatiivsemad. Paraku triivis Teise maailmasõja järgne Euroopa (ning tegelikult ka Põhja-Ameerika) üha sügavamale vasakpoolse populismi sohu: lastes ennast pimestada sotsialistliku utoopia virvatuledest, hakkasid isegi põhiolemuselt konservatiivsed ühiskonnakihid uskuma nende ideede teostumise võimalikkusesse.   

Tulemuseks oli küll lääne heaolusüsteemide ülesehitamine, kuid seda riikide aina kiireneva laenuralli arvel, mida pangad omakasupüüdlikult tagant tõukasid. Pangad omalt poolt kasutasid riikide finantseerimiseks üha enam virtuaalset raha, mida kaeti börsidel konstrueeritud püramiidskeemide ning riiklike ja mitteriiklike võlakirjadega.   

Tegelikult oli juba 1970. aastatel kujuneva süsteemi kriitikutele selge, et heaoluriikide valuutad kaotavad üha enam reaalset katet ning et pikemas perspektiivis on universaalne finantskriis vältimatu. Kahjuks ei pööranud keegi seni, kuni süsteem toimis, hoiatajatele tähelepanu. Nüüd oleme kriisi epitsentris ning selleks, et lagunevast süsteemist väljapääsu leida ning uus tasakaalumehhanism paika panna, on praktika kõrval vajalik ka teooria. Seega on pilgu pööramine konservatismi lätete, tõlgenduste ja lahendusvariantide poole praegu igati asjakohane. Milleks leiutada jalgratast, mis panipaigas igati sõidukõlbulikuna on oodanud vaid kummidesse uue õhu pumpamist.   

Seega siis – konservatism! Seega siis – rohkem konservatiivsust! Seega siis – toome juba ajaloo kolikambriks peetud mõttevaramust välja ideed, mis on inimkonnale alati appi tulnud aegadel, kui liberaalsed utoopiad on järjekordselt ummikusse jõudnud.   

Ent kriisid – ka valuutasüsteemide krahhid ja riikide pankrotid – pole ajaloos tegelikult midagi enneolematut. Ja seesuguste draamade sees ja taustal jätkub paratamatult ka muu rahvusvaheline tegevus. Ehk siis elu. Pöörame sellelegi tähelepanu. Vaatame, missuguseid järeldusi võime teha Eesti-Vene suhete viimasest kahekümnest aastast. Vaatame ka, mis on saanud sügisesse jõudnud araabia kevadest. Vaatame muudki.   

Lõppude lõpuks on rahvusvahelised suhted nagu lõpmatult põnev, ootamatute pöörete ja puäntidega järjejutt, kus süþeeliini edasi kandvad peategelased eikuskilt esile kerkivad ja siis jälle eikuhugi kaovad, samal ajal kui jutt ise mitte kunagi otsa ei lõpe.   Maailma Vaate toimetus igatahes kuulujutte peagi saabuvast maailma lõpust ei usu ja me kavatseme lugejaid ajakirja uute numbritega varustada ka tulevikus. 

Mart Helme