Kokkuvõte esinemisest konverentsil „Kaotatud Venemaa?“ 8. detsembril 2006  

Venemaa lähivälismaa-poliitika on laiemas mõttes olnud alati järjekindel ja püsiv. Selle mõningane varieerumine on olnud tingitud Venemaa oludest ja ambitsioonidest eri aegadel. Viimase viieteistkümne aasta põhitegevus on olnud kontrolli taastamine lähivälismaa üle. Selle kohta, mida lähivälismaaks peetakse, on Vene poliitikutel olnud mitmesuguseid arvamusi. Ametlikus välispoliitilises doktriinis on räägitud Balti riikidest ja endise NSV Liidu territooriumist. Kui vaadata Venemaa tegelikku käitumist, kuuluvad sinna alla ka Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balkani riigid, kelle suhtes reageeriti negatiivselt lääneorientatsiooni omaksvõtu ja NATO laienemisega seoses. Samuti on Venemaa üritanud käituda suurriigina, mis tähendas, et lähivälismaa riikidele üritati survet avaldada suurte lääneriikide kaudu, mängides üle nende riikide peade.  

Enne president Putini võimulesaamist oli lähivälismaa-poliitika vähem süstemaatiline. Agressiivsed avaldused pärinesid toona pigem äärmuslikelt poliitilistelt jõududelt. See oli tingitud teistsugustest poliitilistest oludest 1990ndate keskel. Venemaal oli tollal üsna palju demokraatlikult meelestatud mõjukaid poliitikuid ning poliitilisi erakondi, kes olid huvitatud Venemaa muutmisest demokraatlikuks riigiks ja kellele olid praegu kasutatavad survemeetodid vastuvõetamatud.   

Olud on muutunud, sest enamik toonaseid demokraatliku liini poliitikuid on tehtud kas poliitiliseks laibaks või lihtsalt tapetud. Selle tagajärjel on Venemaast saanud üks väheseid riike maailmas, kus ei ole demokraatia mitte suurenenud, vaid vähenenud. Kui maailm liigub üldiselt demokraatia poole, siis Venemaa hoopis vastassuunas.   Putini-aegsetel muutustel Venemaa poliitikas on olnud omad eeldused, ilma milleta ei oleks selline areng võimalik olnud. Esiteks on Venemaa tunduvalt jõukam nafta- ja gaasihindade järsu tõusu tõttu. Juurdelaekunud raha kulutatakse suures ulatuses jõustruktuuride rajamisse, riigiaparaati ja luuretegevuse laiendamisse.   

Teiseks on poliitilised olud muutunud. Demokraatlikku protsessi enam peaaegu ei eksisteeri. Kolmandaks eelduseks on meediavabaduse kadumine, mis ei võimalda endisel määral kajastada objektiivset tegelikkust ega ka mõjutada ametlikku poliitikat.   

Venemaa ei ole aga suutnud eespool mainitud eeldusi küllalt realiseerida, sest poliitilised olud on muutunud ka rahvusvahelisel areenil. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ning Balti riigid on nüüd Venemaa pingutustest hoolimata NATO liikmed. Balkanil on Venemaa mõju samuti jäänud marginaalseks. Uus laine revolutsioone on olnud Ukrainas ja Gruusias. Ka Moldaavia on võtnud suuna, liikumaks Venemaa mõjusfäärist eemale, ning Kesk-Aasia pole samuti sedavõrd Venemaa võimu all, kui viimane tahaks.   

Ülalnimetatud asjaolud on sundinud Venemaa lähivälismaa-poliitika doktriini ümber hindama. On leitud, et senised sammud ei ole olnud alati kõige efektiivsemad, ning on pöördutud teistsuguse lähenemise poole. Esiteks on uuel lähenemisel hoopis suuremat tähelepanu pööratud majandusliku võimu kehtestamisele lähivälismaal. Selle all võib omakorda nimetada meetodid, millest esimene on majanduse kasutamine survevahendina (n-ö energiarelva kasutamine), teine on Venemaa sulgemine lääne investoritele. Ühelt poolt jõuline ekspansioon ja teiselt poolt riigikapitalism, ehitamaks üles n-ö liberaalset impeeriumi.   

Teiseks uueks võitlusväljaks on ajalugu, kus tegutsetakse endisest sihikindlamalt ja mõjusamalt. Kasutatakse nii massimeediat kui ka mängufilmide, dokumentaalfilmide ja ajalooraamatute tootmist.   

Kolmandaks kasutatakse välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks tunduvalt rohkem luuret. Korraldatakse intriige, köetakse konflikte ja sooritatakse poliitilisi mõrvu. Poliitikale üritatakse mõju avaldada ka lähivälismaa siseriiklike poliitiliste jõudude kaudu.

Leedu president Valdas Adamkus, Eesti presitent Toomas Hendrik Ilves, Läti presitent Vaira Vika-Freiberga ja Poola president Lech Koczynski kohtumisjärgsel pressikonverentsil Vilniuses 6.novembril 2006. Foto: Scanpix 


Sellise poliitika läbikukutamist on vaja ka Venemaale endale. Impeeriumi ehitamine ükskõik milliste vahenditega on Venemaa viinud alati läbikukkumisele ning tema elanikkonna vaesumisele ja sotsiaalsete probleemideni, sest Venemaal pole ressursse impeeriumi ülalpidamiseks.   

Kõikidest probleemidest hoolimata unistatakse endiselt impeeriumist ja aetakse poliitikat selle elluviimise nimel. Kasu ei ole sellest ei Venemaale ega ka tema naabritele.   

Et olukorda muuta, tuleb seda esiteks teadvustada. Teiseks tuleb hakata asju nimetama nende õigete nimedega. Kolmandaks tuleb teha koostööd ja näidata üles solidaarsust riikidega, kellele üritab Venemaa Euroopa lõhestatust ära kasutades survet avaldada. Neljandaks peame ka meie rääkima ajaloost. Seda on eelkõige vaja Venemaa enda hinge puhastamiseks ja selleks, et totalitaarsed režiimid uuesti ei sünniks.   

Neid samme astudes ja konkreetselt töötades saame muuta turvalisemaks nii Euroopat kui ka Venemaad, et me saaksime rääkida Venemaast, kes on hea naaber ja kus elavad õnnelikud inimesed.   

TAUSTAKS 
Vene Föderatsioon statistilistes andmetes: 

Pindala: 17 075 400 km2 
Administratiivne jaotus: 21 autonoomset vabariiki, 10 autonoomset ringkonda, 6 kraid, 49 
oblastit, 1 autonoomne oblast ja 2 föderaalset linna (Moskva, ST. Peterburg). 1066 linna, 2070 asulat 

Naabrid: Norra, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Poola, Ukraina, Georgia, Aserbaidžaan, Kasahstan, Mongoolia, Hiina, Põhja-Korea 
Ülemerenaabrid: Rootsi, Türgi, Jaapan, USA 

Rahvastik: 143, 7 miljonit.  
Üle saja etnilise grupi. Venelasi 81,5 %, tatarlasi 3,8 %, ukrainlasi 3%, tšuvašše 1,2%, baškiire 0,9% 
Linnarahvastiku osakaal 73% 
Asustustihedus 8 inimest km2 
Rahvastik väheneb 0,57% aastas. Keskmine eluiga 60,8 aastat. Lapsi ühe naise kohta 1,1

AUTORIST
Mart Laar on Riigikogu liige
Esinemine täismahus: www.kelam.ee./konverentsid