Väljasõiduistung Eestis on meile väga suur tunnustus ja solidaarsuse väljendus, sest Eestit esindab ERP fraktsioonis ainult üks inimene. Samuti tuleb solidaarsuse väljendusena võtta väljasõiduistungi teemaks olnud julgeolekuküsimusi: küberjulgeolek ja propagandasõda, Venemaa küsimused, Euroopa tulevane kaitseliit ning kohtumine NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga.
Fraktsioon võttis vastu kaks Tallinna deklaratsiooni: seisukohad Venemaa poliitika suhtes ning tulevase ELi kaitseliidu perspektiivi. Esimese deklaratsiooni teeb eriti väärtuslikuks asjaolu, et fraktsioonis ei ole Venemaa küsimuses alati üksmeelt, kuna Vahemere-äärsed liikmesriigid ei ole eriti huvitatud põhimõttelisest vastasseisust Venemaaga. Nad otsivad pidevalt võimalusi, kuidas sanktsioone lõdvendada, ilma et Venemaa oleks midagi omalt poolt vastu teinud.
Tallinnas käidi deklaratsioonid rida-realt läbi ja saavutati kokkulepe teksti osas, mis kutsub üles realistlikule ja vastutustundlikule strateegiale Venemaa suhtes. Strateegia peab rajanema usaldusväärsel tõkestusjõul, põhimõttekindlal lähenemisel ja sanktsioonide jätkamisel, lisaks peame olema valmis individuaalsete ehk nn Magnitski nimekirja tüüpi sanktsioonide rakendamiseks. Teine väga oluline punkt deklaratsioonis puudutab Nord Stream 2 (NS2) väljaehitamist, selle kohta võttis sõna ka ERP fraktsiooni juht Manfred Weber. ERP seisukoht on, et NS2 ei ole kooskõlas ELi energiapoliitikaga ja suurendab sõltuvust Vene gaasivarustusest, samuti ei ole see kooskõlas idanaabruspoliitika põhimõtetega, mistõttu ERP fraktsioon kutsub üles NS2 projekti külmutama, et tagada Euroopa institutsioonidele võimalus see veel kord üle vaadata.
Kuidas ja kas on üldse veel võimalik NS2 projekti peatada?
Ametlikul tasandil käsitletakse NS2 ehitamist kui valitsustevälist tegevust. See on aga silmakirjalik ja ei vasta tõele. Euroopa Komisjon esitas septembri esimesel plenaaristungil oma seisukoha, kus väljendas skepsist. Pidi uuritama teemat edasi, aga siiski viidati, et see on valitsuste otsustada. Plenaaristungi saal, välja arvatud kommunistid, oli aga äärmiselt kriitiline, ühiselt toodi välja konflikt solidaarsuspoliitika ja halvamaigulise reaalpoliitika vahel ning avaldati arvamust, et NS2 tuleb käsitada kui poliitilist otsust. Väga rõõmustav on, et paljud väga mõjukad Saksa poliitikud, kes veel mõni aasta tagasi vaikisid, on kriitikaga kaasa tulnud.
Kuidas tuleb EL toime küber- ja propagandasõjaga, mis käib tegelikult ju kogu aeg?
Juba mõni aasta tagasi loodi Euroopa Komisjoni raames vastav üksus ehk nn Stratcom. Kuigi selles on vähem kui 20 inimest, osa töötajaid on komandeeritud liikmesriikidest, on üksus teinud väga head tööd Vene propaganda paljastamisel. Ta varustab liikmesriike ja kõiki asjahuvilisi analüüsiga, kuidas käsitleda Venemaa teatud samme ja nende sammude selgitamist Vene propagandas. See ei ole vastupropagandaüksus ja see ei ole võrreldav ressurssidega, mida Venemaa rakendab. Seetõttu esitasin parlamentidevahelisel konverentsil ettepaneku, et Stratcomi-taolisi üksusi tuleks moodustada kõikides liikmesriikides. Euroopa Komisjoni üksus saab selles valdkonnas anda valitsustele nõu ja kogemusi.
Lisaks tuleb meil Läänes ka ise teha vahet propagandal ja sõltumatutel kanalitel ning anda soodsaid tingimusi vähestele Vene sõltumatutele väljaannetele. Näiteks Novaja Gazetat Tallinnas kuskil ei müüda, kõik teised Venemaa väljaanded on olemas. Me laseme ise Vene propagandal laiutada. Ka dokumentaalfilmide ja kõige muu taolise, mille ilmumine Venemaal on juba väga suur saavutus, levikut tuleb soodustada ja tähele panna.
Mida tähendab ERP büroo koosoleku päevakorras olnud Euroopa kaitseliit?
Euroopa kaitseliit on alles mõtte tasemel. See peaks hõlmama kõiki ELi riike, kuna osa ELi riike ei kuulu NATOsse ega ole selle kaitse all. Samas ELi kompetentsi riigikaitse valdkond ei kuulu, nagu osutas ka meie kaitseminister Jüri Luik. Õhin tugevdada vastastikust kaitset on Venemaa käitumise ja Lähis-Ida kriisi tõttu aga väga suur. Lisaks on tajutav ka mingi illusioon, et niimoodi saaks Ameerikast kuidagi sõltumatumaks.
Igal juhul on praegu konstruktiivne mõte see, et ELi kaitseliit ja NATO peavad teineteist täiendama, kaitseliit ei asenda kunagi NATOt, vaid saab heal juhul teostada rahutagamisoperatsioone, mida NATO teha ei saa. Nt Aafrika ja Lähis-Ida missioonid. Samas on kaitsepotentsiaal ennekõike riikide probleem, kuna kaitseraha tuleb ühest kohast ehk riikide eelarvest ja seda ei saa jagada lõpmatult. Nende organisatsioonide rollid tuleb selgelt ära jaotada.
Stoltenbergi sõnul on võtmeküsimus ka Euroopa sõjatööstuse killunemine. Võrreldes USAga on meil siin kümneid erinevaid variante tanke, soomukeid jne. Jüri Luik, kes nõustus probleemi püsitusega, viitas omalt poolt selle hea idee teostamise raskusele: kuidas hakkavad riigid loovutama oma kaitsetööstust kellelegi teisele, jättes nii oma töölised tööta?
Koosolekul kõnelesid ja osalesid kaks Venemaa opositsiooniliidrit – Vladimir Kara-Murza ja Mihhail Hodorkovski. Mis kokkuvõtte saab teha nende esinemisest, sõnumist?
Kogunemisel keskenduti Venemaa ja ELi suhetele. Mis puudutab suhtumist praegusesse režiimi, on mõlemad külalised sarnastel seisukohtadel. Kara-Murza on võib-olla natuke selgepiirilisem. Tema sõnum on, et ärge kohelge Putinit kui lugupidamist väärivat juhti. Putin varastab riigi ehk rahva raha, avab Läänes oma pangaarveid ja ekspordib Läände korruptsiooni. Kui riigis puudub demokraatia, kodanike suhtes kasutatakse vägivalda, siis see kajastub ka poliitikas, mida rakendatakse väljaspool riigipiire. Hodorkovski ütles, et Lääne ülesanne on Venemaa agressiivse käitumise hinda tunduvalt tõsta, tal ei saa lasta allahindlusega oma operatsioone läbi viia. Hodorkovski sõnul on kõik Putini sammud seotud siseriikliku populaarsuse tõstmise vajadusega. Lääs peab oma julgeoleku pärast hoolt kandma, sest ainult tugev ja usaldusväärne EL saab tagada, et Putin loobub oma järgmistest agressiivsetest aktidest. Seda ütles ka NATO peasekretär Stoltenberg, et iga suhete paranemine Venemaaga saab toimuda ainult ELi ja NATO jõupositsioonilt.
Foto: ERP fraktsioon
ERP fraktsiooni kuuluvad erakonnad Ungaris ja Poolas on suundumas nn juhitud demokraatia teele. Eelviimases Diplomaatias süüdistab Märt Trasberg ERP fraktsiooni kahepalgelisuses ehk Viktor Orbáni erakonna toetamises, kuigi teda võiks korrale kutsuda. Kuidas on ERP reageerinud ja reageerib Ungari-Poola valikutele?
Asjad ei ole nii must-valged. Koolipoisilik mõtlemine, et tuleb minna ja valitsusi korrale kutsuda, on ebareaalne. Ka Stoltenberg tõi välja, et nt NATO-l puuduvad võimalused oma liikmesriike korrale kutsuda, kui mõni neist üldisi õiguskorra norme rikub. ELil on rohkem hoobasid, kuid ka siin on selgelt piiritletud, mis on liikmesriigi suveräänsus: need on riigikaitse, haridus, sisemine julgeolek, sotsiaalsüsteem jne. Euroopa Parlamendis on debatid neil teemadel väga politiseeritud. Kui kas või Rumeenias saab mingi erakond kohalikel valmistel väga tugevalt lüüa, püütakse riigi siseolukorra küsimus kohe Euroopasse viia ja süüdistada uut valitsust ühtede või teiste printsiipide rikkumises. See ei ole mingi lahendus, sest parlamendi debatil või resolutsioonil puudub igasugune täidesaatev jõud. Ainult liikmesriigid omavahel saavad üksmeelselt otsuseid teha.
Hetkel on tendents, et maailmas ja Euroopas tõusevad esile populistlikud liikumised, kes räägivad probleemidest väga selgesõnaliselt, isegi räigelt või rämedalt. See ei tähenda, et nende taga poleks tõetera. Näiteks kui oli suur põgenike vool, püstitas Ungari oma piirile tõkked, kohati müüri, ja pani Saksamaale suunduvate põgenike tee kinni. Sel hetkel tundus see ebainimlikuna, kuid praegu selle üle enam ei vaielda, vaid pigem tunnustatakse. Ungari pani kergema vastupanu teid otsiva põgenike voolu seisma. Suvel Maltal toimunud ERP kongressil ütles Ungari peaminister mõninga põhjendusega, et neil oli õigus, et nemad ohverdasid end ELi jaoks, kuid viimast väidet muidugi enam ei tunnustata.
Tuleb sügavamalt analüüsida mitte ainult integratsiooniga seotud positiivseid asju ja vajadusi, vaid ka negatiivseid. Viimased äratavad inimestes kartusi, olgu nad põhjendatud või põhjendamata, kuid hirmud ise on reaalsus. Paljud poliitikud saavad neist toetust. Esmatähtis on silma vaadata probleemile migratsioon versus euroopaliku identiteedi ja kultuuripärandi säilimine. Kas ja kui suur migratsioon ohustab Euroopa usulise ja kultuurilise identiteedi jätkumist? Inimesed tunnetavad ohtu rahvuslusele, liikmesriikide kultuuriidentiteedi hajumisele üleilmastumise protsessis. Poliitkorrektsus ei ole probleemide lahendamisele kaasa aidanud. Kui me ei mõista hirmusid, millele reageerimisega on rahva poolehoiu võitnud praegune Ungari ja Poola valitsus ning erinevad opositsiooniliikumised Euroopas, ja ignoreerime neid, siis muutuvad hirmud ja liikumised ainult tugevamaks. Siin tuleb ja on võimalik saavutada mingi süntees.
Kas on märke nn keskel olevate parteide seisukohtade jõulisemaks muutumisest?
On näha. Nt ka Angela Merkeli seisukoht on muutunud võrreldes aastaga 2015, kui Saksamaa lubas vastu võtta miljon süürlast, mistõttu hakati tööstuslikult Süüria passe võltsima ning migrantide seas oli kümneid tuhandeid mittesüürlasi. Saksamaa karmistas tunduvalt ja muutis valikulisemaks oma sisserännupoliitikat. Sama muutust on märgata Rootsis.
Euroopas tuleb ühiselt otsustada kindlad integratsioonipõhimõtted, nõuded, mida tuleb täita, kui tahetakse elada Euroopas. Peavad olema vastuabinõud väärkäitumiste suhtes. Nt kas või islamiusuliste jutlustajate suhtes, kes paljudes Euroopa mošeedes peavad reedeti äärmuslust õigustavaid kõnesid, mida ekslikult peetakse nende kultuuri osaks. Paljud mõõduka islami esindajad küsivad, et miks ei litsentseerita Euroopas islamivaimulikke ja lastakse igaühel, kes kuulutab end jutlustajaks, reedeti mošeesse tulla. Reedesed jutlused ei ole orgaaniline osa islami jumalakummardamisest. Need on valdavalt poliitilise alatooniga. Esimene tõkend peaks olema: kui tahate olla meie maal ja mošeed pidada, siis loobuge vägivalla propageerimisest islami osana. Selles küsimuses saavad Euroopa riigid tegutseda iseseisvalt või üheskoos.
ERP fraktsiooni kuuluvad erakonnad Ungaris ja Poolas on suundumas nn juhitud demokraatia teele. Eelviimases Diplomaatias süüdistab Märt Trasberg ERP fraktsiooni kahepalgelisuses ehk Viktor Orbáni erakonna toetamises, kuigi teda võiks korrale kutsuda. Kuidas on ERP reageerinud ja reageerib Ungari-Poola valikutele?
Asjad ei ole nii must-valged. Koolipoisilik mõtlemine, et tuleb minna ja valitsusi korrale kutsuda, on ebareaalne. Ka Stoltenberg tõi välja, et nt NATO-l puuduvad võimalused oma liikmesriike korrale kutsuda, kui mõni neist üldisi õiguskorra norme rikub. ELil on rohkem hoobasid, kuid ka siin on selgelt piiritletud, mis on liikmesriigi suveräänsus: need on riigikaitse, haridus, sisemine julgeolek, sotsiaalsüsteem jne. Euroopa Parlamendis on debatid neil teemadel väga politiseeritud. Kui kas või Rumeenias saab mingi erakond kohalikel valmistel väga tugevalt lüüa, püütakse riigi siseolukorra küsimus kohe Euroopasse viia ja süüdistada uut valitsust ühtede või teiste printsiipide rikkumises. See ei ole mingi lahendus, sest parlamendi debatil või resolutsioonil puudub igasugune täidesaatev jõud. Ainult liikmesriigid omavahel saavad üksmeelselt otsuseid teha.
Hetkel on tendents, et maailmas ja Euroopas tõusevad esile populistlikud liikumised, kes räägivad probleemidest väga selgesõnaliselt, isegi räigelt või rämedalt. See ei tähenda, et nende taga poleks tõetera. Näiteks kui oli suur põgenike vool, püstitas Ungari oma piirile tõkked, kohati müüri, ja pani Saksamaale suunduvate põgenike tee kinni. Sel hetkel tundus see ebainimlikuna, kuid praegu selle üle enam ei vaielda, vaid pigem tunnustatakse. Ungari pani kergema vastupanu teid otsiva põgenike voolu seisma. Suvel Maltal toimunud ERP kongressil ütles Ungari peaminister mõninga põhjendusega, et neil oli õigus, et nemad ohverdasid end ELi jaoks, kuid viimast väidet muidugi enam ei tunnustata.
Tuleb sügavamalt analüüsida mitte ainult integratsiooniga seotud positiivseid asju ja vajadusi, vaid ka negatiivseid. Viimased äratavad inimestes kartusi, olgu nad põhjendatud või põhjendamata, kuid hirmud ise on reaalsus. Paljud poliitikud saavad neist toetust. Esmatähtis on silma vaadata probleemile migratsioon versus euroopaliku identiteedi ja kultuuripärandi säilimine. Kas ja kui suur migratsioon ohustab Euroopa usulise ja kultuurilise identiteedi jätkumist? Inimesed tunnetavad ohtu rahvuslusele, liikmesriikide kultuuriidentiteedi hajumisele üleilmastumise protsessis. Poliitkorrektsus ei ole probleemide lahendamisele kaasa aidanud. Kui me ei mõista hirmusid, millele reageerimisega on rahva poolehoiu võitnud praegune Ungari ja Poola valitsus ning erinevad opositsiooniliikumised Euroopas, ja ignoreerime neid, siis muutuvad hirmud ja liikumised ainult tugevamaks. Siin tuleb ja on võimalik saavutada mingi süntees.
Kas on märke nn keskel olevate parteide seisukohtade jõulisemaks muutumisest?
On näha. Nt ka Angela Merkeli seisukoht on muutunud võrreldes aastaga 2015, kui Saksamaa lubas vastu võtta miljon süürlast, mistõttu hakati tööstuslikult Süüria passe võltsima ning migrantide seas oli kümneid tuhandeid mittesüürlasi. Saksamaa karmistas tunduvalt ja muutis valikulisemaks oma sisserännupoliitikat. Sama muutust on märgata Rootsis.
Euroopas tuleb ühiselt otsustada kindlad integratsioonipõhimõtted, nõuded, mida tuleb täita, kui tahetakse elada Euroopas. Peavad olema vastuabinõud väärkäitumiste suhtes. Nt kas või islamiusuliste jutlustajate suhtes, kes paljudes Euroopa mošeedes peavad reedeti äärmuslust õigustavaid kõnesid, mida ekslikult peetakse nende kultuuri osaks. Paljud mõõduka islami esindajad küsivad, et miks ei litsentseerita Euroopas islamivaimulikke ja lastakse igaühel, kes kuulutab end jutlustajaks, reedeti mošeesse tulla. Reedesed jutlused ei ole orgaaniline osa islami jumalakummardamisest. Need on valdavalt poliitilise alatooniga. Esimene tõkend peaks olema: kui tahate olla meie maal ja mošeed pidada, siis loobuge vägivalla propageerimisest islami osana. Selles küsimuses saavad Euroopa riigid tegutseda iseseisvalt või üheskoos.
